Vastlapäev

Õigest vastla ajast oleks juba hulk vett merre voolanud, nagu vanades juttudes öeldakse, aga õnneks oli kõik külmunud ja ei voolanud midagi. Kõva talispordipäev (või isegi –päevad) sai tehtud üsna viimasel hetkel kui veel jää kandis ja natuke lundki leida võis. Hea libisemise tarvis oli jää peal juba veidi vett ka. Kõige pikem liug lasti jääpurjekal, aga kes või kui pika, see jäi teadmata. Kahtlustatakse Raini või Einarit, aga konkurente oli palju ja libises kenasti. Lisaks jääpurjekale sai vastlaliugu lasta ka ATV-l, uiskudel ja omadel jalgadel. Igal alal sai igaüks just soovi- ja jõukohaselt osaleda. Mõni isegi üsna oma jõu piiril, nagu ühe noorima osaleja Jorgeni ema hirmunud näolt lugeda võis. Siiski jäi kogu spordiinventar töökorda ja liulaskjad vigastusteta.

Edasi suundusime Roose puhkemajja. Erakordselt mõnus ja hubane majake, kes veel ei teadnud. Kavas oli hernesupp, saun, jutud ja muusikaline mälumäng Sassi soolodega.

 

          

 

Järgmine hommik algas taas sportlikult. Soojenduseks telekast `Džuudopoisid` ja siis jääle. Lisaks meile oli ka Ain tulnud päris edeva võistlusjääpurjekaga kiiremaid otsi tegema, kaasas mõned uisutajad ja pealtvaatajad. Kui turistid muulil kaasa arvata, oli sadamas rahvast nagu suvel.

Selline vastlapäev siis sai peetud ja nüüd siia lühidalt ka kirja pandud. Kiitus rebastele, kes korraldasid, eriti Tuulile ja Einarile. Ja järgnevalt on plaanis hooajaks ette valmistavad tööd paadikuuris.