Blogi kolitud

Meie tegemiste kohta uuemaid jutte ja pilte näeb facebook´is

Kessu regatt

Paadimatkalt, kui teised läksid laide avastama, sõitsime Mariega Haapsallu Kessu regatile. Ilm kogus tuure ja sõit tuli nobe. Kerttu oli juba varem sama teed läinud, neil ka võistlusmõtted peas. Sadamas formaalsused korda aetud, suundusime linnapeale traditsioonilisele tuurile – Laterna baaris söök, tiir vanalinnas ja siis mööda promenaadi maailmakuulsa helilooja pingile jalga puhkama. Õhtul oli sadamas Kõrsikute kontsert. Lauri tegi heli. Harva on teda näha, aga rõõm see-eest suur. Pärast tegime bändiga pilti ja aitasime neil kola bussi tassida. Ehk näeme sel suvel veel.

 

        

 

Järgmine päev oli võistlusrada päris pikk ja sõitu igasugust, nii tagant- külg- kui vastutuules. Alguses oli ilm päris vali, lõpuks jäi üsna vaikseks. Tulemuseks oma grupi 8 hulgas 5.koht. Marie jäi nädalaks Haapsallu väina algust ootama.

Paadimatk

Paadimatka kohta tuleb ka lugu, aga alles valime, kellel on au seda kirjutada.

Orissaare sõidud

Juhtus kuidagi nii, et käisime üsna järjest kaks korda Orissaares. Eks meile ju tegelikult meeldib seal ja me vist meeldime neile ka, eriti Illiku laiu rahvale, sest miks muidu meid seal alati nii kenasti vastu võetakse.

8. juunil tegime traditsioonilise hooaja avasõidu, nime poolest `kevadsõidu`, kuigi sel aastal jäi see küll üsna suvesse. Äsja olime kätte saanud värsked vormiriided ja see ilu tuli pildile jäädvustada nii eest kui tagant.

 

       

 

Ilm oli hea ja sõit mõnus. Vesi oli juba nii soe, et tasus merel ujumiseks peatus teha. Kalda kohvik ootas meid endises headuses, saun soe ja joogid külmas. Keset ööd tähistasime Mardi sünnipäeva ja kuulasime mitu tundi Entel-Tentelit. Päris palju tuli meelde, nii laulu sõnu, kui üldse.

 

Umbes kaks nädalat hiljem ja umbes samas koosseisus sõitsime Orissaarde jaanipäevale. Kuna Puulaevapidu sel aastal polnud, siis tegime harjumuspärasele Sõrule sõidule vaheldust. Eelmisel õhtul käisime juba Pullus Untsakaid kuulamas-vaatamas, nii et meeleolu oli jaaniks sobiv. Sõit läks jälle mõnusalt. Katsetasime Marie uut spinnakeri, töötas hästi.

 

       

 

Õhtupoole jäi tuul päris vaikseks ja tegime ujumispeatuse, vesi oli täiesti soe. Ja siis sõitsime Taaliku sadamat vaatama, õigemini seda, mis sadamast järele on jäänud. Jutu järgi oli Taaliku vanasti päris hea sadam, vesi läheb seal ruttu sügavaks ja kaldalt tuli korralik kivimuul. Sõja ajal olla muul pommiga pihta saanud ja hiljem pole seda kohta enam sadamana kasutatud. Aga suurem osa muuli on küll alles, niipalju kui mere poolt paistis. Ja vee sügavus on kahe meetri ringis, nii et põhimõtteliselt saaks muuli otsa laeva kinni panna. Edasi Orissaare poole sõites oli hea jälgida, kuidas Saaremaal ja Muhus järjest rohkem jaanilõkkeid tossama hakkas. Kohale jõudes tegime soenduseks mõne seti võrkpalli sadama uuel liivaväljakul. Siis kütsime sauna ja grillisime liha. 100% jaanipäev, eriti veel arvestades, et kõike seda saatsid väsimatult Ivo Linna ja Apelsini parimad salvestised. Kuni hommikuni välja. Ja veel eraldi tuleb ära märkida, et ilm oli soe, vaikne ja kuiv – nagu polekski jaanipäev. 

Hooaeg alanud

Marie ja Vesihiid said sel aastal vette 17. mail. Lisaks tõsteti samal päeval veel Careta ja Lotta. Juba varem olid vees Arkeia, Wesilind ja Kärbes, seega Orjakus on hooaeg täiesti alanud. Tõstmine läks kenasti, ilm oli ilus, võibolla liiga palav ainult. Sättisime asjad paika ja tegime kohe esimesed proovisõidud. Kuna sel kevadel on meremärkide panek väga hiljaks jäänud, siis päris täpselt ei teagi öelda, kuhu maani sõitsime. Mõned punased ja rohelised toodrid on vees, aga edasi ei ühtegi ida ega läänt, sõida kuhu tahad. Või siis niikaua kuni kiilu all tunda annab. Õnneks on Mariel uus kaardiplotter, nii et võime ka ilma märkideta sõita. Ja kui juba uued asjad jutuks tulid, siis ka mootor on uus. Tuuli sõnul kõrv lausa puhkab. Huvitav, mis talle vana mootori juures ei meeldinud, oli ju küll ilusti kaugele kosta.

 

           

 

Laupäeva hommik jätkus laevade korda seadmisega. Ja lisaks oli ka Orjaku külaseltsil talgupäev sadama ja lähema ümbruse korrastamiseks. Kuna see meie ühine õu on, siis panime ka käed külge. Kaevasime pinnast uue saalimaja terrassi alt, pesime seltsimaja aknaid ja tegime veel üht-teist. Kahjuks ei saanud muuli otsa märki värvida, kuna keevitustööd ja uued kinnitused on tegemata. Nii et praegu on roheline märk endiselt roostepruuni värvi, katsuge siis ikka õigelt poolt sõita.

Terve päev oli leitsak ja aeg-ajalt käisid tuulehood üle, justkui hakkaks sadama ja äikest tulema, aga siis oli jälle päike väljas. Õhtupoole sõitsime Sõrule ja merel saimegi äikesepagi kätte. Keerutas nii, et vindeksil läks kõik sassi, kuhu poole näitama peab. Me tegime mõne tiiru kaasa, aga hoidsime ikka enam-vähem järje peal. Sõrule jõudis õhtuks kokku 5 laeva ja ei teagi kui palju inimesi. Kõrts oli veel kinni, huvitav kas nende hooaeg on kuidagi meremärkidega seotud? Aga tegelikult oli Teet kõrtsu poolt tervitustega kohal ja ilm oli nii mõnus, et nagunii tahtsime väljas olla, eks suvel jõuab toas istuda küll. Birgit laulis, Juur-Kivirähk kommenteerisid ja meie grillisime.

Järgmine päev oli jälle ilus ilm. No kaua võib. Tagasiteel tuli merel ootamatult ka väike päästeoperatsioon läbi teha, kuna üks laev oli teelt eksinud. Tärkma kalurite abiga saadi lõpuks madalikult minema, seekord õnneks ilma vigastusteta. Ja siit üks tähelepanek ka, et tasub telefonis alati vajalike inimeste numbreid ja piisavalt elektrit hoida.

Vot selline nädalalõpp ja hooaja algus oli. Ehk tuleb suve jooksul veel nii ilusat ja sooja ilma. Ja tegelikult on mingi mõte ikkagi ametlik kevadsõit ka teha, et kõik kes seekord avasõidul polnud, ka tulla saaks. Ning juba tuleval nädalalõpul on Orjakus Tuulekala festival.

Vastlapäev

Vastlapäeva üritus oli ka sel aastal jälle tükk aega hiljem kui muidu kalendri järgi olema peaks, nimelt 20. aprillil. Ei tea, kuidas neid kuupäevi muuta saaks, ükspuha siis kumba. Aga tehtud sai ja pealegi päris hästi. Seltsi ainus uus liige sel aastal, Allard, oli peakorraldaja ning sündmuskoht Orjaku. Lund enam polnud, jääd veel kohati oli, aga liulaskmine jäi siiski ära. Selle asemel koristasime sadama ümbrust, panime seltsimajas kardinapuud üles ja alustasime muuli otsa märgi remondiga. Viimane on juba pikalt mõttes olnud ja aastakoosolekul ka täpsemalt plaanitud. Vedasime generaatori muuli otsa, et tööle elektriga kiiremat hoogu anda. Suurem osa vanast värvist ja roostest sai maha. Aga märgi alumine osa ja kinnitused on nii läbi roostetanud, et sellega tuleb midagi põhjalikumalt ette võtta, ainult värvimisest enam ei aita. Vähemalt ettevalmistavad tööd on nüüd tehtud ja kui aeg sealmaal, aitame värvimise ja laudise paigaldusega edasi. Kirjade järgi peaks märk olema „musta püsttriibuga valge täisnurkne tahvel rohelisel rõduga metallsambal”. Katsuge pildilt midagigi sarnast leida..

 

          

 

Tööd tehtud, ootas hernesupp ja isegi vastlakuklid, mis eritellimuse peale ja suure imestusega pagaritöökojas siiski valmis oli tehtud. Pole vist tavaline aprilli lõpu menüü. Kuna seltsimajas oli juhtumisi koroona laud üleval, mis Mardil kohe Hiiu Teede aegsete mälestuste tulva vallandas, võtsime ette ja korraldasime vastlaturniiri. Paarismängud, korralikult turniiri tabeli järgi, kõik nagu peab. Peaauhinnaks pani Einar sponsorluse korras Kaile juures pediküüri seansi enne Muhu väina. Turniir kestis pikalt ja millalgi keset ööd selgus võitjameeskond – Mart ja Allard, keda viimastes mängudes asendas Liina. Ei tea, kes auhinda välja võtma läheb? Koroonast vabad võistkonnad tagusid kaarte, põhiliselt valetamist ja presidenti. Õhtu edenedes kogus eriti just valetamine jõudsalt tuure. Vahepeal veel saun ja soovijatele jääaugus ujumine.

Aastakoosolek

Sel aastal pidasime seltsi üldkoosoleku 9. märtsil Orjaku sadamas seltsimajas. Nagunii on meie kontor ka seal ning saal ja tehnika omast käest kasutada. Kohale oli tulnud umbes kolmandik, nagu tavaliselt, aga koos volitustega saime hääled kokku. Esmalt kokkuvõtted möödunud aastast, laevadest, rahalisest seisust. Juubelipeost olid kõigil head mälestused. Üldse tuli selline positiivses meeleolus ja asjalik koosolek. Otsustasime, et teeme alanud aastal just niipalju kui jaksame ja kes tunneb, et jõuab või tahab rohkem teha, siis ka see on väga teretulnud. Traditsioonilistest ettevõtmistest jääb sel aastal ära Puulaevapidu, peame nõu ja ehk juba tuleval aastal toimub pidu jälle, aga siis veidi teistmoodi või vahelduseks teises kohas. Paadimatk toimub, kindlasti jääme Hiiumaale ja sellise arvestusega, et järgmisel aastal matka sihtkohaga Kärdlasse jõuda.

Üks uus liige sai vastu võetud – Allard. Paljud juba teavad teda ja keegi ei osanud ühtegi halba sõna öelda ta kohta. Juhatus sai ka uus, kuna Liina tahtis vahelduseks puhata. Tal juba päris mitu aastat juhatatud ka. Nüüd on siis Rain, Marek ja Kaspar. Igatahes tänud Liinale tubli töö eest ja puhata me tal kindlasti ei lase.

 

             

 

Järgmisel päeval käisime merel. Täpsemalt muulide otste märke vaatamas. Plaan on nende korda tegemisel abiks olla. Selgus, et punasel pole veel väga vigagi ja saab aasta või paar ilma värskenduseta hakkama. Seevastu roheline on üsna läbi. Laudist pole enam ollagi ja roosteuss on kallale pääsenud. Võtame kevadel asja käsile. Omalt poolt saame tööjõuga ja ehk ka laudade ja värviga aidata.

Juubel

Hiiu Purjelaeva Selts sai 18. jaanuaril 20 aastat vanaks. Sel puhul korraldasime kõigile seltsi praegustele ja endistele liikmetele ning lisaks kõigile huvilistele terve juubelipäeva täie teemakohaseid ettevõtmisi.

Algas päev ekskursioonidega. Esmalt käisime Laukal vaatamas, kuidas lestalaeva ehitus läheb. Marek rääkis, mis tehtud ja mis plaanis. Kõik said laeva lähedalt näha ja oma käega katsuda. Kes oskas, küsis lisa, teised kuulasid. Hirmus külm oli, ehk siis tegelikult ilus talvepäev. Targematel oli termosega soojendav jook kaasas.

 

           

 

Edasi suundusime Kärdla sadama ehitust kaema. Linnapea juhatas ekskursiooni, rääkis tööde käigust, näitas jooniseid ja kui natuke kätega juurde vehkida, sai juba üsna selge pildi, milline see sadam ikkagi olema saab. Kiiremad valisid mõttes juba kaikohti, kus mugavam manööverdada. Peale ringkäiku sai kontori-soojakus ehitaja esindajalt veel tehnilist infot lisaks küsida. Sadama areng läheb inimestele tõesti väga korda, sest huvilisi oli kohale tulnud rohkem, kui oskasime oodata. Viimane ekskursioon läks Suursadamasse halulaeva ehitust vaatama. Tundub, et seal edeneb ka päris hea hooga. Padu Andrus rääkis, mis tööd käsil on ja miks just nii neid asju tehakse. Puulaevameestel hakkas jutt nii jooksma, et isegi jääkülm betoonpõrand ei andnud enam tunda. Teised said laeva ümber tellingutel ronides sooja.

 

           

 

Õhtune pidulik osa toimus Rannapaargus. Alguseks väikesed tervitused ning edasi jutud ja pildid läbi seltsi ajaloo. Esmalt rääkisid Riho Sõrmus ja Argo Kruusmägi seltsi asutamisest ja esimeste aastate tegemistest. Järgmiseks Hannes Vaidla ettekanne põnevamatest purjetamistest ja teistest värvikamatest ettevõtmistest seltsi ajaloo poole pealt, ehk siis umbes 5-15 aastat tagasi, mida saatis Marje Randmaa abiga kokku seatud pildiprogramm. Ja lõpetuseks seltsi praeguse juhatuse poolt ülevaade viimase aja tegemistest, suurematest saavutustest ja hetkeseisust. Kõik muidugi ohtra pildimaterjaliga illustreeritud.

 

           

 

Sellega oli ametlikum osa läbi ning jutud jätkusid väiksemates ringides. Tantsuks ja ka mõnusaks jutuajamise taustaks mängis muusikat dj Harlet, kelle hea lugude valik paljudele juba paadimatkadelt tuttav on. Hoogu jätkus hommikuni.

Lisaks juubelipäevale oli juba ka paar õhtut varem Keskväljakul linnavalitsuse maja galeriis suurel ekraanil jooksnud pildiprogramm seltsi ajaloost, järjestatuna aastate kaupa. Siinkohal suur tänu kõigile, kes vana fotomaterjali aitasid otsida ja sündmusi dateerida. Ning kõigile, kes juubelipäeva õnnestumisele kaasa aitasid. Viie aasta pärast siis suurejooneline veerandsada!

 

Blogi

Blogi päris ammuseid postitusi saab lugeda vanalt aadressilt  http://hiiupurjelaevaselts.blogspot.com/ 

Uued lood hakkavad järjest juba siia lehele tulema.

Varsti tõstame kõik jutud uuele kodulehele ümber ja siis on kõik mugavasti ühes kohas koos.

Suve lõpp

Tegelikult peale Muhu Väina ei ole veel suve lõpp ja eks juulis ja augustis oli merel käimist ikka, aga kuidagi juhtus nii, et meeldejäävamad ja rahvarohkemad sõidud jäid septembrisse. Lühidalt sellest, mis siis juhtus.

 

Sõru regatt, seekord juba seitsmes, toimus 15. septembril. Eelmine päev oli nii tormine, et enamik laevu ei saanud Sõrule kohale sõita. Ka regatipäeva hommik oli veel üsna vali, kui Orjakust kogu eskaader liikuma hakkas. Starti lükati edasi, kuni kõik olid kohale jõudnud. Vaatamata ilmale oli osavõtjaid rohkem kui kunagi varem – 13 laeva ja 53 inimest. Võistlusrada oli sama, mis eelmisel aastal. Kaks teljekat, Triigi väravad ja tagasi. Kuna mitmel laeval polnud spinnakeri ja tuult oli ikka veel üle 10 m/s, otsustati võrdsema võistluse ja ohutuse huvides spinni kasutamine keelata. Paraku see teade kõigini ei jõudnud ja pärast oli segadust ja selle klaarimist üksjagu. Igatahes jäi peale arutelusid ja LYS-i arvutusi lõpuks esikolmik järgmine – Väike Lonni, Marie ja Pia. Anti välja ka mitu eriauhinda, näiteks parim naiskapten – Merisiga ja kõige omapärasema sõidu (eriti stardi) teinud – Kärbes. Järgnes saun, söögid-joogid ja lõbus hoogne pidu, nagu Sõrul ikka.

 

          

 

Nädal hiljem, 22. septembril toimus seltsi sügissõit Triiki. Kokku läks Orjakust teele neli laeva – Careta, Lotta, Marie ja Vesihiid – 13 inimesega pardal. Lisaks oli Mann-Jaana meile vastu tulnud, et teatada, kui väga me oodatud oleme. Ilm oli nii mõnus, et Triiki jõudes pöörasime otsa ümber ja tegime veel mõned tiirud merel. Üldse kulges kogu õhtu mõnusa äraolemise rütmis, puhvetis katsime pika laua, peremees pakkus rohelist imejooki ja juttu jätkus.

Järgmine päev oli tuult veidi rohkem, aga just paraja sõidu jagu, mitte liiast. Enne vihma said kõik laevad koju. Kahju ainult, et rohkem seltsilisi, eriti vanemaid olijaid sõitma ei tulnud. Kuupäev sai nendega arutades paika pandud ja varakult kõigile teada antud. Ehk siis järgmine suvi õnnestub rohkem inimesi uuesti merele saada.

 

Kohe järgmine nädalalõpp, 29. september, oli sõit Orissaarde sadama hooaja ja Kalda kohviku lõpupeole. Sellest on teada niipalju, et päris mitu laeva ja veel rohkem inimesi käis. Pidu oli olnud meeleolukas ja mõnede üllatustega. Igatahes jõudsid kõik tervelt tagasi.

 

Ja siis 13. oktoobril tõstsime Marie välja. Pesime puhtaks ja viisime Alale. Pärast jõudsime veel Otikas vana kuuri koristada ja sealt vajalikud asjad mujale ümber paigutada, kuna see kuur sadama ehituse käigus lammutamisele läheb. Järgmine päev tegime kaatrisõidu Roograhule ja tagasiteel korjasime laste trenni märgid välja, neil ka merehooaeg läbi.

Aga kes veel purjetada tahab, siis Vesihiiuga on plaanis ilusama ilmaga mõni väike tiir teha. Vette jääb ta niikauaks, kuni uus käru viimase lihvi saab, et siis kogu transport ja kuuri alla panek juba poole libedamalt läheks.

edasi »