Tegelikult peale Muhu Väina ei ole veel suve lõpp ja eks juulis ja augustis oli merel käimist ikka, aga kuidagi juhtus nii, et meeldejäävamad ja rahvarohkemad sõidud jäid septembrisse. Lühidalt sellest, mis siis juhtus.
Sõru regatt, seekord juba seitsmes, toimus 15. septembril. Eelmine päev oli nii tormine, et enamik laevu ei saanud Sõrule kohale sõita. Ka regatipäeva hommik oli veel üsna vali, kui Orjakust kogu eskaader liikuma hakkas. Starti lükati edasi, kuni kõik olid kohale jõudnud. Vaatamata ilmale oli osavõtjaid rohkem kui kunagi varem – 13 laeva ja 53 inimest. Võistlusrada oli sama, mis eelmisel aastal. Kaks teljekat, Triigi väravad ja tagasi. Kuna mitmel laeval polnud spinnakeri ja tuult oli ikka veel üle 10 m/s, otsustati võrdsema võistluse ja ohutuse huvides spinni kasutamine keelata. Paraku see teade kõigini ei jõudnud ja pärast oli segadust ja selle klaarimist üksjagu. Igatahes jäi peale arutelusid ja LYS-i arvutusi lõpuks esikolmik järgmine – Väike Lonni, Marie ja Pia. Anti välja ka mitu eriauhinda, näiteks parim naiskapten – Merisiga ja kõige omapärasema sõidu (eriti stardi) teinud – Kärbes. Järgnes saun, söögid-joogid ja lõbus hoogne pidu, nagu Sõrul ikka.
Nädal hiljem, 22. septembril toimus seltsi sügissõit Triiki. Kokku läks Orjakust teele neli laeva – Careta, Lotta, Marie ja Vesihiid – 13 inimesega pardal. Lisaks oli Mann-Jaana meile vastu tulnud, et teatada, kui väga me oodatud oleme. Ilm oli nii mõnus, et Triiki jõudes pöörasime otsa ümber ja tegime veel mõned tiirud merel. Üldse kulges kogu õhtu mõnusa äraolemise rütmis, puhvetis katsime pika laua, peremees pakkus rohelist imejooki ja juttu jätkus.
Järgmine päev oli tuult veidi rohkem, aga just paraja sõidu jagu, mitte liiast. Enne vihma said kõik laevad koju. Kahju ainult, et rohkem seltsilisi, eriti vanemaid olijaid sõitma ei tulnud. Kuupäev sai nendega arutades paika pandud ja varakult kõigile teada antud. Ehk siis järgmine suvi õnnestub rohkem inimesi uuesti merele saada.
Kohe järgmine nädalalõpp, 29. september, oli sõit Orissaarde sadama hooaja ja Kalda kohviku lõpupeole. Sellest on teada niipalju, et päris mitu laeva ja veel rohkem inimesi käis. Pidu oli olnud meeleolukas ja mõnede üllatustega. Igatahes jõudsid kõik tervelt tagasi.
Ja siis 13. oktoobril tõstsime Marie välja. Pesime puhtaks ja viisime Alale. Pärast jõudsime veel Otikas vana kuuri koristada ja sealt vajalikud asjad mujale ümber paigutada, kuna see kuur sadama ehituse käigus lammutamisele läheb. Järgmine päev tegime kaatrisõidu Roograhule ja tagasiteel korjasime laste trenni märgid välja, neil ka merehooaeg läbi.
Aga kes veel purjetada tahab, siis Vesihiiuga on plaanis ilusama ilmaga mõni väike tiir teha. Vette jääb ta niikauaks, kuni uus käru viimase lihvi saab, et siis kogu transport ja kuuri alla panek juba poole libedamalt läheks.