Suvi läheb

Ilmad nii kenad. Vaevalt, et keegi eriti internettimisega tegeleb, aga kuna mõni inimene peab siiski tööposti otsas istuma, siis on ehk vaja aega kuidagi surnuks lüüa ometigi.

Vahepeal oli jaanipäev. Kes mäletab, kes ei mäleta… Ka see aasta peeti maha traditsionell Puulaevapidu Sõrul, viiendat korda juba. Ja kuigi sahinad käisid, et järgmine aasta lüüakse need kaks asja, jaanipäev ja Puulaevapidu lahku, et (puu)laevnikud saaksid ka muid jaanitulesid näha, siis kuuldavasti kohapeal otsustati ikkagi jätkata samas vaimus.

Vesika otsad rõõmsate purjetajatega olid korra kinni ka Seanina sadama kai küljes, kust võeti siht Heltermaale, sest seal avati uhiuus jahisadam. Lõpuks ometi! Muhus sadas igatahes südamest vihma, siis kui ma neid korra nägin. Hea ka, lõi korra tolmu kinni.

 

Siis järgmine suurem sõit oli päris juuli alguses teemal paadimatk marsruudil Heltermaa – Lõunaranna sadam Muhus.
Küll oli kena seda meretäit paate vaadata Lõunaranna sadama kai pealt! Oma 50 ringis oli aluseid kokku ja kõigil oli tore olla. Õhtul astus eeskujulikult üles vokaalinstrumetnaalansambel pealkirjaga Audru Jõelaevanduse Punt ja nad mängisid nii kaua, et ka kõige kaugemale ununenud tantsusammud tulid välja:)
Paadimatka jätk läks laupäeval Kesselaiule. Vesikas jõudis sinna küll üsna õhtuveerus ja jäi üle öö ankrusse koos Arkeia ja Eneli II-ga, aga kuuldavasti päeva jooksul oma 20 alust küll oli võtnud vaevaks sealt läbi sõita.
Järgmine päev tegime veel väikse turistitiiru laiul ja saarevahi juures käisime ka ja kargasime vette selle palava päikese käes ja lõpuks hakkasime Lõunaranda tagasi liikuma. Aga kuna tuult ei olnudki õieti ja see mis oli, see oli otse vastu, siis põristasime mootoriga ja üritasime parvlaevaliiklusesse ka veidi põnevust tekitada – napilt või siis no mitteväga nii napilt lipsasime kahe praami vahelt läbi;)

 

Siis tuli sõit Kihnu Merepäevadele. Vesikas sellepärast jäigi Lõunaranda, et sealt oleks hea Kihnu poole startida. Ilm näitas jätkuvalt leitsakut üles. Ja lõppkokkuvõtes lasi isver elu-tervisega meid ikkagi Kihnu jõuda. Vahepeal küll poolel teel Kihnu, või veidi rohkem kui poolel teel, leidsid aset üsna katastroofilised juhtumised, kuid las need jäävad siinkohal siiski kirja panemata. Marie meeskond, kes oli tulnud Pärnusse Muhu Väina Regati starti hakkama, näitasid omi nägusid ja asjalikkust ja abivalmidust.
Ja Kihnus on sõbralikud inimesed. Isegi muhulased on Kihnus sõbralikud:))(mitte et nad kuskil mujal ei oleks!).
Ja kui ükskord Kihnus otsad anti, siis võttis aega 19 tundi Orjakusse jõudmine. Lõunst hakkasime minema, algul oli kerge tuul, mis õhtuks täitsa vakka jäi ja nii jälle motoor käivitus ja põrises, nii et vähe polnud.

 

Eks väiksemaid otsi on vahepeal kindlasti tehtud.
Kui midagi teada saan, siis kohe kirjutan:)

Et seda suve ikka jätkuks veel südamest!