Laevad said välja tõstetud ja hooaeg läbi seekord 7. oktoobril. Väljas möllas paras torm, tuult keskmiselt 16 m/s, aga õnneks oli ka õhusooja peaaegu sama palju. Kuni viimase hetkeni polnud kindel, kas kraana sellise ilmaga üldse kohale tuleb. Tuli küll ja samuti kõik tõsta plaanitud laevad ja päris parajalt palju tõstjaid inimesi. Vesihiid sai veel selle aasta viimase sõidu teha ujuvkai äärest kalasadamasse. Marie enam sõita ei saanud, võeti otse oma kohalt välja. Suurem pingutus oli Careta haalamine üle sadama, ujuvkai juurest betoonkai äärde, kuna mootoril oli hooaeg juba varem lõppenud. Pealelõunaks oli Orjakus kuivale tõstetud kokku 7 alust. Suuremad laevad jäid veel vette ja mõned väiksemad ka. Ja täitsa hea, et jäid. Sest pühapäevaks oli suvi tagasi tulnud, soe päikeseline ja tuulevaikne. Sõitsime Wesilinnuga „vrakipoisse ujuma“.
Hooaja kokkuvõte selgub ilmselt logiraamatute põhjal või igaühel mälu järgi, aga üldiselt tundub, et täitsa hea suvi oli, kohati isegi võidukas. Sõite oli küll vähem kui eelmisel aastal, aga see-eest pikemad. Nii et miile on ikka kogunenud üksjagu ja kõik, kes on huvi tundnud, on merele saanud.
Järgmise ettevõtmisena on plaanis Alal laevade talvekorda sättimine. Ja mõte oli ka üks jutuõhtu teha, kuna mitu seltsilist on Eestist väljapoole purjetama sattunud ja oleks huvitav kuulda-näha, kuidas mujal asjalood on. Aga see kõik juba novembris.