Kevadsõidul käidud, tegelikult juba 4. juunil, aga eks kirjutamine võtab ka oma aja. Igatahes nii palju purjelaevu pole Triigi sadamas vist küll ammu olnud. Lisaks Vesihiiule ja Mariele veel Careta ja Sõrult Rasta Queen. Arkeia oli juba päev varem kohale läinud. Ja muidugi see, et seltsi laevastik on taas täies purjes. Vesihiiul on uus mast, istub nagu valatult, ainult natuke peenhäälestust veel vaja teha.
Ilm oli Triiki sõiduks hea ja nelja laevaga suutsime merel päris tiheda liikluse teha. Kuigi igaüks sõitis just nii kiiresti ja sellises suunas nagu tahtis, võitis Marie ikkagi kõiki kolm korda.
Triigis kohapeal selgus, et metsavahel on tegelikult palju rohkem sääski, kui merelt tulnud inimesed välja kannataks. Seetõttu tuli loobuda ametlikust lõkkeplatsist ja kasutada rannal tõenäoliselt vähem ametlikku, aga juba sisse töötatud lõkkeaset. Samas kõrval päikeseloojangut nautinud saksa pensionäridele see ilmselgelt meelt mööda polnud, aga eks neil oli ka juba ammu aeg oma haagissuvilasse pugeda. Meie see-eest lasime hea maitsta sütel fooliumis valminud tuulekalal, sibulal ja võiga kartulitel. Plaanitud lõkke ääres laulmisest pillimängu saatel sai paraku teoks ainult vokaalne osa, täpsemalt siis umbes kümme korda lauluga, kus „neegrinaistel on rinnad maani“. Kordamine on ju teatavasti see, mis kõik isegi teavad…
Järgmine hommikupoolik või õigemini pool päeva möödus aega parajaks tehes ja Triigi sadama elu jälgides. Üks Rootsist toodud väike purjekas läks esimest korda uue omaniku juhtimisel sõitma. Ja vette tõsteti Volli, mis paistis olevat täpselt samasugune nagu meil Orjakus Pille, ehk siis väike poolakas Conrad. Nii et midagi seal ikka toimub. Kui veel sadama puhvetile ka elu sisse saaks, oleks Triigi juba täitsa tip-top koht.
Edaspidistest plaanidest veel niipalju, et mõnda aega on nüüd täitsa vaba kava ja igaüks sõidab nagu tahab. Ja kui mitte enne, siis Sõrul Puulaevade peol näeme.