Sõru regatt

6. Sõru regatt sai teoks 17.septembril. Tegelikult korraldab seda regatti Sõru jahtklubi, aga kuna alati osaleb seal täitsa arvestatav osa seltsi inimesi, on asi igati kajastamist väärt. Algas kõik nagu ikka päev varem kohale sõiduga. Reede pealelõunaks oli Orjaku laevastikust valdav enamus juba Sõru poole teel. Ilm oli hääbuva torm Katja mõjul veel üsna vali ja sõit läks hooga. Mõne laevaga viidi läbi ka kiired merepõhja uuringud, aga õhtuks olid siiski kõik kenasti Sõrul kohal. Kõrts oli juba avatud, maitsvad söögid-joogid ootamas. Nii see läks, et järgmiseks päevaks sai üsna põhjalikult ette valmistatud. Tugevamad püsisid ärkvel isegi päikesetõusuni, et näha kas tuul ehk pöördub. Ei pöördunud, aga vähehaaval vaibus küll.

 

Laupäeval oli ilm igati sobiv. Kõrtsi ees käis korralik „orjaturg“, vabasid mehi kaubeldi kallutajateks lisaks, mõni löödi isegi teise laeva pealt üle. Kaptenite koosolekul otsustati, et varasema nn rahvaregati asemel, kus paremusjärjestus selgub finiši järjekorras, tehakse seekord arvestus LYS-i järgi, ehk tulemus korrutatakse läbi laeva tehnilisi näitajaid arvestava koefitsendiga.

Start anti alla tuult ja nii jäid helisignaalid enamusel paraku kuulmata. Siiski said kõik varem või hiljem stardiliinist üle. Rada oli üldjoontes kolmnurk – algus alla tuult, siis külgtuules ja lõpp vastu tuult. Tehnilisi äpardusi juhtus ka ja mõni alus oli sõidu lõpuks palju paremini remonditud kui alguses. Kogu võistlus kujunes üllatavalt tasavägiseks, paremusjärjestus oli kuni lõpuni üsna lahtine. Aga lõpuks siiski sai paika, kuidas kellelgi seekord läks – 1.koht Marie, 2.koht Väike Lonni ja 3.koht Pia. Edasi vastavalt tulemustele – Lotta, Wesilind, Linmar, Varblane-on-kotkas (ehk Soling), Careta, Merisiga, Kärbes ja Rasta Queen. Kokku 11 alust ja 45 inimest. Seega rohkem kui kunagi varem.

 

       

 

Peale väsitavat sportliku pingutust ootas kuum saun, taas maitsvad söögid-joogid ja hiljem ka muusikaline etteaste. Õhtu lõpuks oli ka selge, kes kõige rohkem tantsida sai ja kes järgmisena. Seekord ei näinud enam keegi vajadust ega tõttöelda ka endas jõudu hommikuni vahis olla.

Pühapäev tuli siiski, erakordselt ilus pealegi. Mitmelgi laeval tekkisid viperused mererohust ummistunud mootoriga. Sadama akvatoorium nägi välja tõepoolest nagu jaanipäeva laulus, kus rinnust saadik kiigub hein ja ei teagi, kust rada teha tohiks või saaks. Aga lõpuks merel, läks sõit heas tuules. Ja üsna järjest, väikeste vahedega, täitus pühapäeva pealelõunal Orjaku sadam taas laevadega.

 

Siinkohal veelkord tunnustus ja tänu perekond Lajadele väga ladusalt korraldatud ja hästi õnnestunud ettevõtmise eest!