Vastlapäeva üritus oli ka sel aastal jälle tükk aega hiljem kui muidu kalendri järgi olema peaks, nimelt 20. aprillil. Ei tea, kuidas neid kuupäevi muuta saaks, ükspuha siis kumba. Aga tehtud sai ja pealegi päris hästi. Seltsi ainus uus liige sel aastal, Allard, oli peakorraldaja ning sündmuskoht Orjaku. Lund enam polnud, jääd veel kohati oli, aga liulaskmine jäi siiski ära. Selle asemel koristasime sadama ümbrust, panime seltsimajas kardinapuud üles ja alustasime muuli otsa märgi remondiga. Viimane on juba pikalt mõttes olnud ja aastakoosolekul ka täpsemalt plaanitud. Vedasime generaatori muuli otsa, et tööle elektriga kiiremat hoogu anda. Suurem osa vanast värvist ja roostest sai maha. Aga märgi alumine osa ja kinnitused on nii läbi roostetanud, et sellega tuleb midagi põhjalikumalt ette võtta, ainult värvimisest enam ei aita. Vähemalt ettevalmistavad tööd on nüüd tehtud ja kui aeg sealmaal, aitame värvimise ja laudise paigaldusega edasi. Kirjade järgi peaks märk olema „musta püsttriibuga valge täisnurkne tahvel rohelisel rõduga metallsambal”. Katsuge pildilt midagigi sarnast leida..
Tööd tehtud, ootas hernesupp ja isegi vastlakuklid, mis eritellimuse peale ja suure imestusega pagaritöökojas siiski valmis oli tehtud. Pole vist tavaline aprilli lõpu menüü. Kuna seltsimajas oli juhtumisi koroona laud üleval, mis Mardil kohe Hiiu Teede aegsete mälestuste tulva vallandas, võtsime ette ja korraldasime vastlaturniiri. Paarismängud, korralikult turniiri tabeli järgi, kõik nagu peab. Peaauhinnaks pani Einar sponsorluse korras Kaile juures pediküüri seansi enne Muhu väina. Turniir kestis pikalt ja millalgi keset ööd selgus võitjameeskond – Mart ja Allard, keda viimastes mängudes asendas Liina. Ei tea, kes auhinda välja võtma läheb? Koroonast vabad võistkonnad tagusid kaarte, põhiliselt valetamist ja presidenti. Õhtu edenedes kogus eriti just valetamine jõudsalt tuure. Vahepeal veel saun ja soovijatele jääaugus ujumine.