Üks muhe neljane seltskond võttis 2023. aasta 16. juulil ette retke üle Soome lahe. Enne Kärdlas otste andmist oli nukraid nägusid mitmeid, kes palusid meie Soome saarestikus seilamisest pisukesi reisikirja nupukesi. Siin siis püüame oma muljeid jagada.
16. juuli – Kärdla > Örö
Startisime 15:45 ja pärast 55 meremiili läbimist said otsad kinni öösel kell 01:30.
Ilmaprognoos lubas meile väga nobedat sõitu, aga nagu ikka, reaalsus merel on sageli midagi muud. Pärast 15 meremiili tugevas ja puhangulises (8-15 m/s) tuules jõudsime tuuleauku. Samas lainet oli omajagu, mis segas ja purjetamisele tuli teha mootoripaus. Õnneks see kestis vaid 1,5 tundi ja hakkas puhuma uus stabiilne tuul.
Teise poole distantsist purjetasime täispurjes ja külgtuules. Kiiruseks 6-7 sõlme. Nautisime imelist päikeseloojangut. Sildusime taskulambi valgel.
Sadam oli täis, kuid õnneks olime eelnevalt satamapaikka.com kaudu koha bronninud. Krapsakamad käisid veel rantasaunas ja oi see uni tuli magus. Isegi Vana Tallinna pudel jäi kajutilauale ootama, sest öömütsideks enam jaksu polnud.
17. juuli – Örö
Veetsime Öro saarel kaks ööd. Öro saare kohta kolm märksõna on:
- Militaar – saar on olnud oluline osa Peeter Suure merekindlusest, hiljem Soome rannakaitsest. Saarele on rajatud on mitmeid suurtüki kahureid, kaevikuid, punkreid, mida täna militaarhuvilised uudistada saavad.
- Mõnusad matkarajad – saarel on kaks ca 5 km pikkust hästi märgistatud matkarada, mis pakuvad purjetamisest kangele kehale sirutust, on looduse mõttes vaheldusrikkad ja annavad hea ülevaate saare ajaloost.
- Rantasauna – hommikuti vabas kasutuses, õhtuti rendisaunana töötav kauni vaatega saun kohe sadama kõrval. Sauna terrassil saab jälgida luigepere toimetusi ja ujumissillalt ennast karastada.
18. juuli – Vänö
18. juuli hommikul 11:30 pärast tublimate jooksutiiru, kosutavat aamusauna ja hommikusi sättimisi andsime Örö sadamas otsad. Kaks tundi, 10 miili ja 6 pauti ning olimegi Vänöl. Tuul oli jätkuvalt puhanguline (kuni 14 m/s), genuat päris lahti ei rullinud ja groot oli esimeses rehvis. Kiirus 6-8 sõlme. Kapten imestas Ülle hea krüssunurga üle. Kuna saarte vahel väga suurt lainet üles ei võta, libiseb paat vees sujuvalt ja võrreldes koduse vastutuulesõiduga oli see lausa lustisõit!
Vanö saarel peatus Ülle ühe öö. Kui otsad kinni said ja sõidust kokkuvõtted tehtud, otsisid Einar ja Rain sobiva koha landiviskamiseks. Ei läinud kaua mööda, kui kaluritelt tuli kõne, et täna õhtusöögiks on ahven. Võrdlemisi lühikese aja jooksul sai ämbrisse üle 25 toeka suurusega ahvena. Kõrvalsaarel suvitavad poisijõmmidki tulid uudistama ja küsisid, kas võivad meiega koos kätt proovida. Kalad said fileeks ja jäägid aplatele kajakatele. See õhtusöök oli värskuse tippklass!
Vanö külalissadam ise pole teab mis moodne (võrreldes Öröga) – kuivkäimla, puudub dušš jms. Samas tegutseb seal pisike pood-kohvik, kus esmavajalik olemas, näiteks külm vaadiõlu. Õhtu lõpetasime matkaga saare põhjakaldale ja viimaseks ikka kuum saun koos karastava suplusega merevees.
19. juuli – Benskäride vaheline abajas
Neljandaks ööks valisime veidi põnevama sihtkoha – tulime ankrusse kahe Benskäri saare vahelisse abajasse. Sõit Vänöst kestis veidi alla 2 tunni ja selle ajaga läbisime 9,5 meremiili. Eesmärk on saada ankurdamise ja ankrus öö veetmise osas kogemusi juurde. Seepärast sai kaasa laenatud ka kummipaat ehk julla ning päramootor. Saime ankru 4,5 m sügavuses esimese katsega pidama. Järgmiseks reisiks on plaan paadivarustust täiendada ahtriankrutega, et oleks võimalus ka vööriga kalju või mändide külge end kinni panna.
Norra (põhja) ja Södra (lõuna) Benskäri vahelises turvalises abajas valmistasime taas imelise õhtusöögi. Seekord mitte pardal, vaid lähedal asuva kõrge kalju peal. Kaasaskantaval grillil särises kodust kaasa ostetud liha. Nautisime maitsvat kõhutäidet ja sooja õhtupäikest.
Ankruöö möödus rahulikult. Ankur pidas hästi ja tuul jäi päris vaikseks. Plotteri pealt sai seadistatud ankru alarm. Kindluse mõttes leppisime siiski kokku ka kaks öist kontrollaega, et veenduda ankru pidamises.
Hommikupäike tõusis otse ahtrist ja kutsus endaga koos kokpitti kohvi nautima.
20. juuli – Högsåra
Kui julla sai taas pardale kinnitatud ja ankur üles, seadsime suuna Högsåra saarel asuva Kejserhamni sadama poole. Tuule suund muutub saarte vahel liikudes väga palju ja see annab tööd nii soodis kui roolis. Jälle üks paras sutsakas – 7,5 meremiili ja 1,5 tundi. Kejserhamni sadam on oma nime saanud selle järgi, et 19. sajandil oli see Vene tsaar Aleksander III purjejahi üks lemmikuid ankrukohti. Muljed sellest idüllilisest sadamad on väga positiivsed – hästivarustatud pisike pood-sadamakontor, liivarand ja muhedad kohalikud inimesed.
Högsårale saabumise õhtul jalutasime saare idakülge, kus asub teine, veidi suurem külalissadam ja Rumpan Bar (tore melu ja head kokteilid). Saare keskel paistis veel üks õdus kohvik. Högsåra jättis väga hubase ja lastesõbraliku mulje. Mõlemas külalissadamas on väike liivarand ja lastele miskit toredat (mänguväljak, ronimist vms). Samuti peab kiitma Kejserhamni suurt rendisauna – korralik leil, ruumikas terrass ja trepp otse merre.
Pikema staažiga purjetajad võivad vastu vaielda, aga meile tundub, et iga pikema reisi puhul tuleb ikka korra mastis käia. Nii ka seekord – mastironimises sai käe valgeks Kristel, kelle ülesandeks oli lazy jacki otsa allatoomine, mis vanadusest eelmisel sõidul järgi andis.
21. juuli – Dalsbruk ehk Taalintehdas
Andsime Kejserhamni sadamast otsad ja suundusime Dalsbruki ehk Taalintehdase linnakesse.
Selle 9 meremiili pikkuse sõidu kõige adrenaliinirohkemad hetked olid siis, kui sõitsime Lövö silla alt läbi. Kuigi olime eelneval hommikul 3 korda Ülle kõrgust läbi arvutanud, võttis ikkagi 19 meetri kõrguse silla alt läbi sõitmine meeskonna väga vaikseks. Paistis, et paar meetrit jäi siiski veel varuks.
Dalsbruki linn sai alguse 1686. aastal, kui sinna rajati rauatöökoda. Soome oli tol ajal Rootsi kuningriigi koosseisus ja kuigi rauamaaki pidi siia kaugemalt transportima, siis puitu (teine oluline tooraine terase tootmisel) oli siin küllaga.
Linnas ringi jalutades saab tutvuda tööstuslinna põneva ajalooga. Samas on siin ka suuremad toidupoed, et provienti varuda, ja erinevad söögikohad, et laevakokkadele puhkust anda.
Dalsbruki külalissadam on esimene meie reisi jooksul, mille teenused on kõige sarnasemad meie kodusadamale Kärdlale – kai peal veevoolik (eelmistes kohtades oleme vett vedanud kanistritega ja võimalusel nõusid pesnud kalda kraanikaussides) ning vabas kasutuses dušš ja saun.
23. juuli – Rosala
Pärast jooksuringe ja matkatuuri Dalsbrukis võtsime ette sõidu meie viimasesse sadamasse selle nädalase merereisi jooksul – Rosalasse. Kogu 16 meremiili pikkuse distantsi kestel puhus tugev vastutuul. Enamus meiega samas suunas sõitvad purjekad täristasid mootoriga. Meil oli aga täis spordipäev – kuna meretee saarte vahel oli üsna kitsas, käis paut paudi järel (groot ja genua mõlemad väiksemaks sätitud). Veidi enam kui 3 tundi aktiivset purjetamist ja Ülle meeskonnatöö oli nii õlitatud, et vaid üksikute vabade kohtadega sadamas redise püüdmine ja ahter ees sildumine käis sujuvamalt kui varem. Kaptenil ei jäänud muud üle, kui öelda “Teid peab suisa kiitma!”.
Rentisime jalgrattad ja tiirutasime Rosala saarel. Kohalikus külasadamas oli parasjagu Helsinki vabatahtliku merepääste laev, mis oli vaatamisväärsus omaette. Meie madalates vetes poleks sellega suurt midagi teha. Üks Rosala peamisi atraktsioone on viikingiküla, kus saab viikingite elust-olust paremat aimu. Kuna eelmise aasta reisil sai seal käidud, jätsime seekord vahele. Tühjad kõhud vedasid meid kohaliku õllepruulikoja söögikohta – Rousal Brygghus. Koha juures on paadisild, mis võimaldab väiksema süvisega alustel otse letti sõita.
Pärast rattasõitu otsisime taas õnged välja. Kalaõnne jagus täpselt ühe äkise jagu. Tore, et siinsetes sadamates käib kalabuss, kust on võimalik osta kohalikku värsket ja suitsukala, samuti eri marinaadis heeringapurke. Nii oligi meie õhtusöök kalaline.
Reisi viimasest päikeseloojangust nautisime iga sekundit. Vesi sulistas vastu sooja kaljut ja kalad lõid sulpsu.
24. juuli – Rosala > Kärdla
Tagasisõit kulges oodatust paremini. Algne ilmateade näitas pigem väga vaikset vastutuult, kuid tegelikkuses suutsid Ülle purjed kinni püüda piisavalt tuult, et sõita 6-7 sõlmega paremal halsil otse kodusadamasse.
Rosala sadamast andsime otsad kell 06:19. Saarte vahel sõitsime mootoriga selleks, et valmistada ja süüa hommikusöök. Tund aega pärast starti, kui nõud olid pestud ja Ülle nina juba saarte vahelt välja pistis, heiskasime purjed. Tuule- ja laineolud olid kogu marsruudi kestel stabiilsed. See andis võimaluse, et roolimees Toomas tegi ära põhitöö ja üks meie seast oli valves. Kolm ülejäänut said puhata. Kui kõigil suurem rammestus varasest äratusest välja puhatud, sai purjede trimmi harjutatud, et ikka kiirust lisada. Alles siis, kui Lehtma sadam traaversis, sai tuul otsa ja käivitasime peamasina. See viimane mootoriots oligi parajalt pikk, et osa meeskonnast sai laeva korda sättida ja asju pakkida.
Rosala-Kärdla distantsi pikkuseks sai 57,3 meremiili ja sõidu aeg oli 9 tundi (otsad kinni 15:22).
Mõned kokkuvõtlikud punktid
Meie purjematka kogupikkuseks kujunes ca 170 meremiili. Sellest suure enamuse õnnestus purjetada. Mootorikütuse näidik Kärdlasse tagasi jõudes näitas 96% (kulu ca 8 liitrit).
Sadamate, saarte ja ankrukohtade valiku jaoks on meie hinnangul üks ja kõige parem abiline „Suuri Satamakirja“ raamat, millest meil on olemas I osa „Turu saarestik“ ja II osa „Ahvenamaa“. Satamakirja raamatut koostavad merematkajad ise ning iga mõne aasta tagant antakse välja uuendatud versioone. Iga sadama kohta on raamatus väike tutvustus, droonifoto, sadama skeem (sügavused, kai kuju, poomid, poid jm vajalik), teenuste nimekiri ja kontaktid.
Meie reisiseltskonnale sobis väga see, et saartevahelised distantsid olid pigem lühikesed (2-3 tundi). Nautisime nendest sõitudest iga minutit, purjetasime aktiivselt, uudistasime möödasõitvaid aluseid ja kaldapealseid mökkisid ning ei tekkinud nö merel passimise momenti, mis tahes-tahtmata Soome lahte ületades tekib. Selline ajakava annab võimaluse samal päeval ka uut sihtkohta avastada, süüa teha, saunas käia.
Sadamamaksud meie külastatud kohtades olid pigem Eesti omadest soodsamad või samad. Hinnastamine on igas sadamas üsna erinev (ainult kaikoht, lisaks elekter või elekter hinna sees, tunnipõhiselt renditav saun või ühiskasutatav jne). Samas üheski sadamas ei küsitud aluse nime, regnumbrit ega pikkust-süvist. Paat on paat ja hind on üks.
Asjad, mida soovitame kindlasti kaasa pakkida: volditavad veekanistrid, sest voolikud on vaid üksikutes suuremates sadamates; kalastustarbed, sest kala paistis olevat igal pool ja mõnus on värskest omapüütud saagist õhtusöök valmistada; ahtriankur, et oleks võimalus abajates kindlamini ankurdada (vöör kalju külge, ahtriankur merre); hommikumantlid, sest kui iga päev käid saunas ja/või pesus-ujumas, on nii lihtne mantel peale visata ja laeva kodida.
Saarestikus seilamisel soovitame olla paindlikud. Meie planeerisime marsruuti ühe päeva jagu ette (sõltuvalt ilmast, eelmiste kohtade kogemusest, tujust). Samuti ka maapealse programmi osas – kui ka alustasime koosolekut teemal „mis me teeme ja millal“, siis lõppes see ikka kokkuvõttega „Vaatame jooksvalt!“. Ja see toimis!
Jäime oma reisiga ülimalt rahule ja täname neid, kes meie seiklustele kaasa elasid. Loodame, et süstisime veidi reisipisikut ning soovi pikemalt ja kaugemale seilata. Meie ise oleme küll tõsise nakkuse saanud ning plaanime oma ravikuure põhjanaabrite poole jätkata!
Reisimuljed pani kirja Meren Tamm