Bengtskär, Jussarö ja kõik sinna vahele
9.- 12. august 2021
Ma olen alati kadestanud neid laevu, mis Lehtma kõrval silmapiiri taha kaovad. Seal taga on teine maailm, mida ma muidugi olen kaardi pealt uurinud ja vahemaid sinna mõõtnud, kuid minu pisike laevuke, millega ma küll isegi pikemaid sõite teinud olen, on avamere jaoks siiski liiga väike. Ja siis äkki sain e-kirja, et Hiiu Purjelaeva Selts korraldab merematka just sinna, silmapiiri taha. Mulle oli kohe selge, et tuleb minna.
Nii sattusingi Lisette pardale, mis esmaspäeva koidikul Kärdla sadamast teele asus, pardal seitsmeliikmeline seltskond. Lehtma jäi seljataha ning kadus peagi silmist. Tuul, mida hommikul peaaegu polnud, läks tasapisi tugevamaks ning ühel hetkel pani kapten Marek mootori seisma ning heiskasime purjed. Uhke!
Ei tea, kas eelmisel ööl lühikeseks jäänud une, mida nüüd laeval sai jõudsalt järgi võetud, või soodsa tuule tõttu, aga ei läinudki eriti kaua aega, kui terasemad märkasid silmapiiril Bengtskäri tuletorni. Seal ta siis oligi, see teine maailm! Esialgu hoidsime küll kurssi Örö saarele, kuhu jõudsime pärastlõunaks. Örö on endine kindlussaar, mis avati külastajatele alles 2015. aastal. Seal on peaaegu iga künka otsas mõni vana kahur, millest suurim on 12-tolline mürakas. Laenutasime jalgrattad ning sõitsime muu hulgas mööda teed, mille nimi oli Pitkä Ikävä, kuid mis ise ei olnud küll ei pikk ega igav.
Järgmise päeva saime sõita purjede all ning nautida Saaristomere erakordset loodust. Õhtuks jõudsime Helsingholmenile, kus veetsime õhtu kummipaadiga saart uurides, kusjuures tarmukam osa meeskonnast vallutas ka kõrvalasuva Trollskäri. Peale päikeseloojangut rentisime kaldasauna ning kapten Marek õpetas meile, kuidas vette minnes õige hingamisega külmašokist üle saada. Saime sellega ilusasti hakkama, vist seepärast, et vesi polnudki külm.
Hommikul keerasime vööri jälle lõunasse, sihiks Bengtskär. Peale peatust Kasnäsi sadamas, et täiendada provianti, mille varud kahanesid hirmuäratava kiirusega, jõudsime taas avamerele. Vaatamata mitmetele telefonikõnedele ei õnnestunud meil saada luba silduda Bengtskäri kai ääres ja kuna ankrusse jäämine ei tundunud turvaline, otsustas kapten jääda laevale ning saata meeskonna kummipaadiga maale. Bengtskär on oma 52 meetriga põhjamaade kõrgeim tuletorn, mis asub väikesel kaljusaarel. Karmi ajalooga väga müstiline paik.
Edasi viis tee meid Jussaröle ehk Jussisaarele, kuhu jõudsime hilisõhtul. Juba ammustel aegadel märgati, et Jussarö läheduses hakkavad laevakompassid valetama. Selle põhjuseks on Soome suurim veealune rauamaagi leiukoht, mis on praeguseks küll suletud, kuid mille mahajäetud rajatisi on saarel ohtralt. Hommikupoolikul tegime saarel väikese matka ning käisime rauamaagirikka musta liivaga rannal ujumas. Päike oli soe ja vesi kristallselge ning ühine otsus oli, et Tenerifele pole edaspidi küll enam mõtet sõita.
Peale lõunat võtsime kursi taas Hiiumaa poole ning Kärdlasse jõudsime juba õhtupimeduses. Kokkuvõttes oli see üks uskumatult äge reis ja mõnus seltskond. Aitäh teile Marju, Tuuli, Jaak, Kaarel, Lehar ja eelkõige muidugi kapten Marek! Aga nagu kapten ütleb, ei saa üks asi olla läbinisti ainult hea, midagi peab ikka s*tasti ka olema. Ja tõepoolest, merel on külm, märg ja süda läheb pahaks. Aga millegipärast kisub sinna ikka aina tagasi.
Toomas Klementi
Marju Kurba, Toomas Klementi
