Üks muhe neljane seltskond võttis 2023. aasta 16. juulil ette retke üle Soome lahe. Enne Kärdlas otste andmist oli nukraid nägusid mitmeid, kes palusid meie Soome saarestikus seilamisest pisukesi reisikirja nupukesi. Siin siis püüame oma muljeid jagada.

16. juuli – Kärdla > Örö

Startisime 15:45 ja pärast 55 meremiili läbimist said otsad kinni öösel kell 01:30.

Ilmaprognoos lubas meile väga nobedat sõitu, aga nagu ikka, reaalsus merel on sageli midagi muud. Pärast 15 meremiili tugevas ja puhangulises (8-15 m/s) tuules jõudsime tuuleauku. Samas lainet oli omajagu, mis segas ja purjetamisele tuli teha mootoripaus. Õnneks see kestis vaid 1,5 tundi ja hakkas puhuma uus stabiilne tuul.

Teise poole distantsist purjetasime täispurjes ja külgtuules. Kiiruseks 6-7 sõlme. Nautisime imelist päikeseloojangut. Sildusime taskulambi valgel.

Sadam oli täis, kuid õnneks olime eelnevalt satamapaikka.com kaudu koha bronninud. Krapsakamad käisid veel rantasaunas ja oi see uni tuli magus. Isegi Vana Tallinna pudel jäi kajutilauale ootama, sest öömütsideks enam jaksu polnud.

17. juuli – Örö

Veetsime Öro saarel kaks ööd. Öro saare kohta kolm märksõna on:

• Militaar – saar on olnud oluline osa Peeter Suure merekindlusest, hiljem Soome rannakaitsest. Saarele on rajatud on mitmeid suurtüki kahureid, kaevikuid, punkreid, mida täna militaarhuvilised uudistada saavad.
• Mõnusad matkarajad – saarel on kaks ca 5 km pikkust hästi märgistatud matkarada, mis pakuvad purjetamisest kangele kehale sirutust, on looduse mõttes vaheldusrikkad ja annavad hea ülevaate saare ajaloost.
• Rantasauna – hommikuti vabas kasutuses, õhtuti rendisaunana töötav kauni vaatega saun kohe sadama kõrval. Sauna terrassil saab jälgida luigepere toimetusi ja ujumissillalt ennast karastada.

18. juuli – Vänö

18. juuli hommikul 11:30 pärast tublimate jooksutiiru, kosutavat aamusauna ja hommikusi sättimisi andsime Örö sadamas otsad. Kaks tundi, 10 miili ja 6 pauti ning olimegi Vänöl. Tuul oli jätkuvalt puhanguline (kuni 14 m/s), genuat päris lahti ei rullinud ja groot oli esimeses rehvis. Kiirus 6-8 sõlme. Kapten imestas Ülle hea krüssunurga üle. Kuna saarte vahel väga suurt lainet üles ei võta, libiseb paat vees sujuvalt ja võrreldes koduse vastutuulesõiduga oli see lausa lustisõit!

Vanö saarel peatus Ülle ühe öö. Kui otsad kinni said ja sõidust kokkuvõtted tehtud, otsisid Einar ja Rain sobiva koha landiviskamiseks. Ei läinud kaua mööda, kui kaluritelt tuli kõne, et täna õhtusöögiks on ahven. Võrdlemisi lühikese aja jooksul sai ämbrisse üle 25 toeka suurusega ahvena. Kõrvalsaarel suvitavad poisijõmmidki tulid uudistama ja küsisid, kas võivad meiega koos kätt proovida. Kalad said fileeks ja jäägid aplatele kajakatele. See õhtusöök oli värskuse tippklass!

Vanö külalissadam ise pole teab mis moodne (võrreldes Öröga) – kuivkäimla, puudub dušš jms. Samas tegutseb seal pisike pood-kohvik, kus esmavajalik olemas, näiteks külm vaadiõlu. Õhtu lõpetasime matkaga saare põhjakaldale ja viimaseks ikka kuum saun koos karastava suplusega merevees.

19. juuli – Benskäride vaheline abajas

Neljandaks ööks valisime veidi põnevama sihtkoha – tulime ankrusse kahe Benskäri saare vahelisse abajasse. Sõit Vänöst kestis veidi alla 2 tunni ja selle ajaga läbisime 9,5 meremiili. Eesmärk on saada ankurdamise ja ankrus öö veetmise osas kogemusi juurde. Seepärast sai kaasa laenatud ka kummipaat ehk julla ning päramootor. Saime ankru 4,5 m sügavuses esimese katsega pidama. Järgmiseks reisiks on plaan paadivarustust täiendada ahtriankrutega, et oleks võimalus ka vööriga kalju või mändide külge end kinni panna.

Norra (põhja) ja Södra (lõuna) Benskäri vahelises turvalises abajas valmistasime taas imelise õhtusöögi. Seekord mitte pardal, vaid lähedal asuva kõrge kalju peal. Kaasaskantaval grillil särises kodust kaasa ostetud liha. Nautisime maitsvat kõhutäidet ja sooja õhtupäikest.

Ankruöö möödus rahulikult. Ankur pidas hästi ja tuul jäi päris vaikseks. Plotteri pealt sai seadistatud ankru alarm. Kindluse mõttes leppisime siiski kokku ka kaks öist kontrollaega, et veenduda ankru pidamises.

Hommikupäike tõusis otse ahtrist ja kutsus endaga koos kokpitti kohvi nautima.

20. juuli – Högsåra

Kui julla sai taas pardale kinnitatud ja ankur üles, seadsime suuna Högsåra saarel asuva Kejserhamni sadama poole. Tuule suund muutub saarte vahel liikudes väga palju ja see annab tööd nii soodis kui roolis. Jälle üks paras sutsakas – 7,5 meremiili ja 1,5 tundi. Kejserhamni sadam on oma nime saanud selle järgi, et 19. sajandil oli see Vene tsaar Aleksander III purjejahi üks lemmikuid ankrukohti. Muljed sellest idüllilisest sadamad on väga positiivsed – hästivarustatud pisike pood-sadamakontor, liivarand ja muhedad kohalikud inimesed.

Högsårale saabumise õhtul jalutasime saare idakülge, kus asub teine, veidi suurem külalissadam ja Rumpan Bar (tore melu ja head kokteilid). Saare keskel paistis veel üks õdus kohvik. Högsåra jättis väga hubase ja lastesõbraliku mulje. Mõlemas külalissadamas on väike liivarand ja lastele miskit toredat (mänguväljak, ronimist vms). Samuti peab kiitma Kejserhamni suurt rendisauna – korralik leil, ruumikas terrass ja trepp otse merre.

Pikema staažiga purjetajad võivad vastu vaielda, aga meile tundub, et iga pikema reisi puhul tuleb ikka korra mastis käia. Nii ka seekord – mastironimises sai käe valgeks Kristel, kelle ülesandeks oli lazy jacki otsa allatoomine, mis vanadusest eelmisel sõidul järgi andis.

21. juuli – Dalsbruk ehk Taalintehdas

Andsime Kejserhamni sadamast otsad ja suundusime Dalsbruki ehk Taalintehdase linnakesse.

Selle 9 meremiili pikkuse sõidu kõige adrenaliinirohkemad hetked olid siis, kui sõitsime Lövö silla alt läbi. Kuigi olime eelneval hommikul 3 korda Ülle kõrgust läbi arvutanud, võttis ikkagi 19 meetri kõrguse silla alt läbi sõitmine meeskonna väga vaikseks. Paistis, et paar meetrit jäi siiski veel varuks.

Dalsbruki linn sai alguse 1686. aastal, kui sinna rajati rauatöökoda. Soome oli tol ajal Rootsi kuningriigi koosseisus ja kuigi rauamaaki pidi siia kaugemalt transportima, siis puitu (teine oluline tooraine terase tootmisel) oli siin küllaga.

Linnas ringi jalutades saab tutvuda tööstuslinna põneva ajalooga. Samas on siin ka suuremad toidupoed, et provienti varuda, ja erinevad söögikohad, et laevakokkadele puhkust anda.

Dalsbruki külalissadam on esimene meie reisi jooksul, mille teenused on kõige sarnasemad meie kodusadamale Kärdlale – kai peal veevoolik (eelmistes kohtades oleme vett vedanud kanistritega ja võimalusel nõusid pesnud kalda kraanikaussides) ning vabas kasutuses dušš ja saun.

23. juuli – Rosala

Pärast jooksuringe ja matkatuuri Dalsbrukis võtsime ette sõidu meie viimasesse sadamasse selle nädalase merereisi jooksul – Rosalasse. Kogu 16 meremiili pikkuse distantsi kestel puhus tugev vastutuul. Enamus meiega samas suunas sõitvad purjekad täristasid mootoriga. Meil oli aga täis spordipäev – kuna meretee saarte vahel oli üsna kitsas, käis paut paudi järel (groot ja genua mõlemad väiksemaks sätitud). Veidi enam kui 3 tundi aktiivset purjetamist ja Ülle meeskonnatöö oli nii õlitatud, et vaid üksikute vabade kohtadega sadamas redise püüdmine ja ahter ees sildumine käis sujuvamalt kui varem. Kaptenil ei jäänud muud üle, kui öelda “Teid peab suisa kiitma!”.

Rentisime jalgrattad ja tiirutasime Rosala saarel. Kohalikus külasadamas oli parasjagu Helsinki vabatahtliku merepääste laev, mis oli vaatamisväärsus omaette. Meie madalates vetes poleks sellega suurt midagi teha. Üks Rosala peamisi atraktsioone on viikingiküla, kus saab viikingite elust-olust paremat aimu. Kuna eelmise aasta reisil sai seal käidud, jätsime seekord vahele. Tühjad kõhud vedasid meid kohaliku õllepruulikoja söögikohta – Rousal Brygghus. Koha juures on paadisild, mis võimaldab väiksema süvisega alustel otse letti sõita.

Pärast rattasõitu otsisime taas õnged välja. Kalaõnne jagus täpselt ühe äkise jagu. Tore, et siinsetes sadamates käib kalabuss, kust on võimalik osta kohalikku värsket ja suitsukala, samuti eri marinaadis heeringapurke. Nii oligi meie õhtusöök kalaline.

Reisi viimasest päikeseloojangust nautisime iga sekundit. Vesi sulistas vastu sooja kaljut ja kalad lõid sulpsu.

24. juuli – Rosala > Kärdla

Tagasisõit kulges oodatust paremini. Algne ilmateade näitas pigem väga vaikset vastutuult, kuid tegelikkuses suutsid Ülle purjed kinni püüda piisavalt tuult, et sõita 6-7 sõlmega paremal halsil otse kodusadamasse.

Rosala sadamast andsime otsad kell 06:19. Saarte vahel sõitsime mootoriga selleks, et valmistada ja süüa hommikusöök. Tund aega pärast starti, kui nõud olid pestud ja Ülle nina juba saarte vahelt välja pistis, heiskasime purjed. Tuule- ja laineolud olid kogu marsruudi kestel stabiilsed. See andis võimaluse, et roolimees Toomas tegi ära põhitöö ja üks meie seast oli valves. Kolm ülejäänut said puhata. Kui kõigil suurem rammestus varasest äratusest välja puhatud, sai purjede trimmi harjutatud, et ikka kiirust lisada. Alles siis, kui Lehtma sadam traaversis, sai tuul otsa ja käivitasime peamasina. See viimane mootoriots oligi parajalt pikk, et osa meeskonnast sai laeva korda sättida ja asju pakkida.

Rosala-Kärdla distantsi pikkuseks sai 57,3 meremiili ja sõidu aeg oli 9 tundi (otsad kinni 15:22).

Mõned kokkuvõtlikud punktid

Meie purjematka kogupikkuseks kujunes ca 170 meremiili. Sellest suure enamuse õnnestus purjetada. Mootorikütuse näidik Kärdlasse tagasi jõudes näitas 96% (kulu ca 8 liitrit).

Sadamate, saarte ja ankrukohtade valiku jaoks on meie hinnangul üks ja kõige parem abiline „Suuri Satamakirja“ raamat, millest meil on olemas I osa „Turu saarestik“ ja II osa „Ahvenamaa“. Satamakirja raamatut koostavad merematkajad ise ning iga mõne aasta tagant antakse välja uuendatud versioone. Iga sadama kohta on raamatus väike tutvustus, droonifoto, sadama skeem (sügavused, kai kuju, poomid, poid jm vajalik), teenuste nimekiri ja kontaktid.

Meie reisiseltskonnale sobis väga see, et saartevahelised distantsid olid pigem lühikesed (2-3 tundi). Nautisime nendest sõitudest iga minutit, purjetasime aktiivselt, uudistasime möödasõitvaid aluseid ja kaldapealseid mökkisid ning ei tekkinud nö merel passimise momenti, mis tahes-tahtmata Soome lahte ületades tekib. Selline ajakava annab võimaluse samal päeval ka uut sihtkohta avastada, süüa teha, saunas käia.

Sadamamaksud meie külastatud kohtades olid pigem Eesti omadest soodsamad või samad. Hinnastamine on igas sadamas üsna erinev (ainult kaikoht, lisaks elekter või elekter hinna sees, tunnipõhiselt renditav saun või ühiskasutatav jne). Samas üheski sadamas ei küsitud aluse nime, regnumbrit ega pikkust-süvist. Paat on paat ja hind on üks.

Asjad, mida soovitame kindlasti kaasa pakkida: volditavad veekanistrid, sest voolikud on vaid üksikutes suuremates sadamates; kalastustarbed, sest kala paistis olevat igal pool ja mõnus on värskest omapüütud saagist õhtusöök valmistada; ahtriankur, et oleks võimalus abajates kindlamini ankurdada (vöör kalju külge, ahtriankur merre); hommikumantlid, sest kui iga päev käid saunas ja/või pesus-ujumas, on nii lihtne mantel peale visata ja laeva kodida.

Saarestikus seilamisel soovitame olla paindlikud. Meie planeerisime marsruuti ühe päeva jagu ette (sõltuvalt ilmast, eelmiste kohtade kogemusest, tujust). Samuti ka maapealse programmi osas – kui ka alustasime koosolekut teemal „mis me teeme ja millal“, siis lõppes see ikka kokkuvõttega „Vaatame jooksvalt!“. Ja see toimis!
Jäime oma reisiga ülimalt rahule ja täname neid, kes meie seiklustele kaasa elasid. Loodame, et süstisime veidi reisipisikut ning soovi pikemalt ja kaugemale seilata. Meie ise oleme küll tõsise nakkuse saanud ning plaanime oma ravikuure põhjanaabrite poole jätkata!

Reisimuljed pani kirja Meren Tamm

Juuni lõpus alustas Ülle taas matka Kärdlast Soome saarte poole. Sel korral võtsime reisi ette oma perega: kapten Einar, kokk-koristaja Meren, roolimehe õpipoiss Johannes (6-aastane) ja muhe madrus Emil (3-aastane). Sellises koosseisus pole me varem Soome lahte ületanud. Plaan oli nädal aega puhata purjede all ja Turu saarestiku ägeda looduse keskel.

Proovisime küll ülesõidu ilma valida, et ennast ja eelkõige lapsi säästa, aga tänavune suvi väga palju valikuvõimalust ei jätnud. Kaiotsad lasime lahti kahe tormi vahel, laupäeval, 28. juulil kella 11:30 paiku. Laine oli eelmisest tuulamisest jätkuvalt suur ja see tõi kohale merehaiguse nii poistele kui Merenile. Soome lahe keskel vähenes nii tuule kiirus kui ka laine kõrgus ning sõit muutus mõnevõrra mugavamaks. Merele minnes polnud meil üheski sadamas kohta ette broneeritud. Kuna tuulenurk oli teravalt vastu, pidime otsustama merel, kas läheme Örö saarele või Hankosse. Tuul otsustas Hanko kasuks. Hanko HSF Marinas saime otsad kinni umbes kell 18:30.

Võrreldes sellega, mis oleme eelnevatel kordadel näinud, oli sadam aluseid väga täis. Hoolimata mitte-kõige-suvisemast ilmast, oli sadamas siiski mõnus melu – kes tiksus ja dringitas sadamahoone terrassil, kes õngitses kala, kes tantsis parklas kohalike muusikute pilli järgi, kes nautis gurmeed restoranis, kes rüüpas õlut saunaterrassil, kes jalutas niisama.

Pärast kosutavat und tegime jalutustiiru linna peal. Sattusime kirbuturule, kus lapsed kohe mänguasju silmasid. Üllatuseks ei pidanudki kaupa tehes inglise keelt rääkima, vaid sai eesti keelega hakkama. Sadamas paadi peal tagasi olles selgus, et Ülle ahtripeeglil olev “Kärdla” osutus toimivaks reklaamiks. Esialgu tegid meiega juttu rootslastest paar, kes olid selleks päevaks purjetanud juba 6 nädalat ja plaanisid edasi liikuda Tallinna ja sealt Eesti saartele. Andsime neile soovitusi ja usaldasime neile kaasa ka enda Suuri Satamakirja Soome lahe raamatu. Leppisime kokku, et nad jätavad selle Kõigustesse. Hiljem tuli ahtrile koputama veel kaks seltskonda, kellel oli plaan järgmisel päeval Hankost Kärdlasse startida. Ühel neist oli navigatsiooniks vaid suur paberkaart. Aitasime kaardile märkida sealt puuduva Kärdla sadama ja lisaks olulisemad toodrid. Taas tõdesime, et üle lahe minnes võiks kaasas olla mõned reklaamvoldikud. Ilmselt oleksid paljud tänulikud, kui neid oleks igal ajal saadaval ka Hanko sadamakontorist (ja muudes nö ülesõidu sadamates).

Kiidame väga Hanko HSF Marinat – nende merekonteineritel põhinev “ehitis” toimib jätkuvalt suurepäraselt. 2. korrusel asuvad saunad ja saunarõdud pakuvad imelisi vaateid, resto terrass on klaasiga tuulte eest kaitstud, muusika loob meeleolu peaaegu iga kell, WC-d ja pesuruumid on korras.

30. juunil juunil startisime Hankost ja võtsime kursi Taalintehdase poole. Ilm oli üsna tuuline ja vastu. Samas lootsime, et saarestiku sees on laine väiksem ja lubab meid siiski matka jätkata. Pärast 5 meremiili aga märkasime mootorist tulevat auru. Selgus, et jahutus ei toimi. Olime parasjagu üsna kitsal mereteel, kus palju mänguruumi polnud. Meren asus vähendatud fokaga Üllet ohutus vees hoidma ja Einar hüppas alla mootori olukorda uurima. Esimene mõte “impeller katki” sai kontrollitud 5 minutiga, aga ei osutunud tõeks. Tegime otsuse purjetada lähimasse jahisadamasse – Hangönkylasse. Tegemist on suure kohalike paadiomanike sadamaga, kus on ka 4 poid külaliste jaoks. Hädasildumise pidime tegema keeruliste olude tõttu siiski ühe tühja kohaliku käigupoomi ääres, millest informeerisime ka sadamakaptenit. Paar tundi nokitsemist kuuma mootori kallal ja veaks osutus ummistunud väljalaske kollektor (voolik soojusvahetist summutisse ja summuti ise ka). Kuigi olime eelneval sügisel korraliku mootori läbipesu ise teinud, võib arvata, et eelmise pesud olid jäänud pealiskaudseks. Nüüd aga käib Ülle mootorist välja korralik veelont, mida meie silmad varasema nelja aasta jooksul pole näinud. Mootor ise tuksub ka sujuvamalt ja vaiksemalt. Taas üks kogemus juures ja oskus mootori olukorda täpsemini hinnata. Pärast remonti kinnitasime keha kalasupi ja võileibadega ning jätkasime teekonda.

Taalintehdase (rootsikeelne nimi Dalsbruk) linnasadamas, kus oleme Üllega ka 2023. aastal käinud, jõudsime õhtul 22:00 paiku. Sadamakontor oli juba suletud, aga lahked kainaabrid jagasid pääsukoode. Järgmisel päeval seadsime sammud jälle jalutuskäigule. Vaatasime üle kohaliku paadipoe riiulid, täiendasime toiduvarusid ja pisut ka garderoobi. Sadamas on laste mänguväljak ning ka linn ise on väike, vaikne ja lastesõbralik. Kuigi enamus toidukorrad tegime paadis, siis teisipäeva õhtupäikest nautisime maitsva söögi ja hea veiniga DB Marina sadamamuulil asuvas restoranis Runda Munken. Ka Taalintehdases oli aru saada, et soomlased puhkavad. Hoolimata nädalapäevast oli sadam aluseid ja resto rahvast täis.

2. juulil purjetasime vaid 7 meremiili ja olime Lilla Kroköni abajas. Vastaskaldal Stora Krokönil asub Teijo Paadiklubi suvila, kus on ujuvkai vaid klubiliikmetele, saun jm puhkuseks vajalik. Abajasse sissesõit on küll väga kitsas, aga sees äärmiselt turvaline. Ankru tõstsime ahtrisse ja vööriga sildusime kalju külge. Looduslikus sadamas olemine on suurepärane vaheldus linnasadamatele. Lapsed said kalude peal ronida, okstest onni ehitada, paadikesi meisterdada ja ujutada, kala püüda ja puuke korjata.

Õhtusöögi valmistasime kokkupandaval grillil kalju peal – oi, see maitses hea! Õhtuks vaikis tuul täielikult ja abajas oli ankrus veel 3 purjejahti ja 2 mootorpaati. Hea meelega oleks Lilla Krokönile jäänud veel üheks ööks, aga ilmaprognoos lubas tormi ja oli mõistlik selle eest varju leida mõnes sadamas.

3. juulil purjetasime Rosala sadamasse, kus oleme samuti varasemalt käinud. Iga kord on hea tõdeda, et sadama omanikest vanapaar on ikka hea tervise juures ja nende lapselaps, esimese korraga võrreldes juba suureks meheks kasvanud. Õhtul tõusis tuul, nagu lubatud. Puhangud ulatusid 56 sõlmeni. Samas polnud lainet, mis lõhuks paati. Einar lasi ööseks ahtriotsi järgi, et paat saaks vabamalt liikuda. Siiski tuli jääda valvesse öösel kella 3:00ni, kuni tuuled näitasid vaibumise märke. Tormiöö üle elatud, tegime jalutuskäigu Rosala külla. Sõime lõunat ja korjasime metsmaasikaid.

Pärastlõunaks oli tuul mereleminekuks sobiv ja liikusime oma matka viimasesse punkti – Kasnäsesse. See mõte oli meil algusest peale, et tore oleks reisi lõpus SPAs sulistada ja enne pikka kojusõitu lõõgastuda. Ka Kasnäse sadam oli võrdlemisi täis – ilmselt ka tormi tõttu. SPA pole küll väga suur, samas eri suuruses basseinid nii siseruumis kui õues pakuvad rõõmu igas vanuses külastajale. Lisaks on Kasnäses ka laste mänguväljakud, padeli ja tennise väljakud, minigolf, restoran, nii toidu kui ka riide-suveniiri poed jpm. Hetkeks isegi kaalusime, et jääme Kasnäsesse üheks ööks veel, et saaks kohast nö maksimumi võtta. Aga taas tegi otsuse meie eest ilmaprognoos. Kasulik oli startida laupäeva varahommikul ning sellega läks meil kümnesse. Poisid said terve tee ahtrikajutis tukkuda, õhtujutte kuulata ja madratsitel liugu lasta. Tuul oli 15-20 sõlme krüssunurgast, aga laine pigem madal. 7:20 alanud sõit kestis pea 10 tundi. Kõigil reisisellidel püsis tervis ja tuju hea.

Eraldi tahame esile tõsta Soome sadamate kai-lahenduse, mis enamasti on poi-kinnituse põhine. Eestis ollakse pigem käigupoomi usku, aga pärast mõnda katsetust saab selgeks, kui palju lihtsam on poi abil silduda ja ka sadamast lahkuda. Lisaks annab see sadama seisukohalt juurde ruumi ja paindlikkust.

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et Turu saarestik pakub meile matkaelamusi ikka ja jälle ning ilmselt pikaks ajaks. Hoolimata sellest, et osades sadamates oleme juba mitmekordsed külalised, on neid siiski tore külastada ja näha nende arengut. Samas on kohti, mida avastada, veel küllaga. Eriti soovime järgi proovida senikäimata looduslikke sadamaid. Saarestiku loodus oma kaljude ja mändidega on kohutavalt köitev ning kutsub meid tagasi ilmselt juba juuli lõpus.

Sadamatasud

• Hanko: 37 EUR (kõik hinnas)
• Taalintehdas: 31 EUR (kõik hinnas)
• Lilla Krokön (abajas, kalju küljes): tasuta
• Rosala: 16 EUR (kaikoht), 9 EUR (elekter), saun eraldi tasu eest (täiskasvanu 8 EUR, laps 4 EUR)
• Kasnäs: 32 EUR (kõik hinnas), kaikoha kviitung annab soodushinna SPAs (täiskasvanu 8 EUR, üle 5-aastane laps 4 EUR)