Prancing Pony seiklused Rootsis ja Ahvenamaal
27. juuli 2026
Rootsi
Teisipäeval õhtul kell 10 sattusime Kärdlast Sandhamni poole valmisolekuga keerata Soome poole ka kui ilm ei vea. Õnneks Ristna juures plekkis ja oli mõnus. Muidugi see ei kestnud lõpuni ja me saime ka vastutuult kui ka paremalt ja vasakult, igal juhul ilm muutus iga mõne kolme tunni tagant.
Kolmapäevaks jõudsime Sandhamni - Lökholmenisse.
Saime kokku Mario Ramò perega kellega läksime järgmisel päeval koos Örno saare loodussadamasse loojangu grilli tegema.
Neljapäeval liikusime tagasi Lökholmenisse ja turistisime Sandhamnis ringi. Tõestasime fakti et igas sadamas on eestlased.
Reede hommikul peale sauna sai asutud teele põhja suunal Kappelskäri poole. Sadamat veel polnud valitud. Valituks osutus Gränskär mis on kunagine Lootsijaam, varjupaik lõunatuulte eest ja kõrts. Sellest ajast on ainult alles vana kivirida mis oli muul, rõngad laevade sildumiseks ja meremeeste kirjad kivide peal millest vanim mis me nägime oli 1679.
Öösel hakkas ankur triivima ja selgus hommikul ka põhjus miks- nimelt oli ankur endale pesapalli suuruse kivi sülle võtnud ja seetõttu ei saanud sügavamale sisse haugata.
Laupäeva hommikul jätkasime teekonda läbi Vaddö kanali mis oli juba 17 sajandil kuninga poolt lastud teha ja 1830 tegi selle tänapäeval nähtavaks Rootsi sõjaväelased. Seda muu hulgas ka esimese Rootsi aurujõul töötava süvendajaga.
Kanal on umbes 20 miili pikk ja tuleb oodata kahe Silla avanemist. Väga ilus ja meeldejääv kogemus.
Õhtul jõudsime Grisslehamni mis on praamisadam Eckerösse ja kaluriküla. Avastasime küla ning lapsed leidsid endale kauaoodatud asfaldi, et tõuksidega rallida.Öösel kell kaks tulid ilmselt kõik küla noored siia kai peale suplema ja vette hüppeid harjutama.
Täna jätkub Hiiu Purjelaeva Seltsi lipu all teekond peale hommikusi protseduure Ahvenamaa saarestiku poole
4. august 2026
Ahvenamaa / Haugimaa
Esmaspäeva hommikul peale öö üle elamist asusime Ahvenamaa poole teele. Merd ületades positiivne on see et Ahvenamaa paistis kohe silmapiiril. Tegelikult on see avamere osa u 20 miili või vähem. Jõudes Aarne soovitatud sadamasse nägid et see on kõik ja enamgi veel mida reklaamiti.
Teisipäeval peale soomatka otsustasime ilma põhjal et teeme rannapäeva. Vesi 17 kraadi ja rand rahvast täis. Lapsed supitasid ja Liisa leidis õhtul ka aega jõuksi minna. Ideaalne lebopäev.
Kolmapäeva hommikul enne lahkumist jõudsin teha väikese supi ringi õngega. Ja viimased visked andsid esimese kala- haugi! Liikusime tõeliselt suvise ilmaga põhja suunal Geta koobaste juurde. Mere poolt on see koht veelgi maagilisem. Kaljud, liivarand, tuulevaikus. Õhtul grillisime haugi kogu täiega ära ja mine või metskokaks tööle.
Neljapäev oli korralik kirstunael. Tegime 13,5km matka mööda Geta maastiku. Käisime küla peal ja nostalgia/moto muuseumis kus on päris mõni antiikne Ford ja Packard. Tagasi teel ajasime seljakotid kraami täis poes ja hakkasime üles mäkke rühkima. Mäkke jõudes oli plaan teha raja teist äärt pidi minna paadini kuid see plaan läks sajaga metsa ning kui mäest alla jõudsime ning vaatasime mäe ja lahe asukohta meie suhtes(+Maps) siis sai kiiresti selgeks et oleme omadega kohe rabas ja liiga paremal. Tagasi sama teed mäkke ei taha ronida. Siis vasakule. Lõpuks ronides vahepealse Kalju künka otsas ja otsides kus alla saab saime lõpuks 1.5 km hiljem rajale tagasi. Päike lõõmab lapsed juba kurnatud ja paadini paar km jäänud. Õnneks kannatasid kõik ära ja karge suplus päästis päeva. Õhtul otsustasime et ei oota kehvemat ilma ja liigume edasi Bomarsundi linnuse sadamasse.
Laupäeval peale ühist brunchi jätkasime eri suundades oma matkasid. Samuti tõid nad meile ühe varu gaasiballooni ja saunajooki.
Vara õhtul startides uuesti Lemströmi kanali juurde jõudes pandi see meie nina all kinni ja ootasime nagu saarlased praami- tervelt 40 minutit. Plaanisime minna Enklinge sadama aga ümber arvestasime ja läksime hoopis Kumlinge sadamasse. Täielik inimtühi koht ikkagi...
Mõned inimesed kämpades ja karavanidega. Null paate. Nautisime Loojangut oma viimases Ahvenamaa saarestiku sadamas sest juba pühapäeval õhtul olime Ahvensaarele jõudnud.
7. august 2026
Soome
Kumlinge sadamast liikusime peale mitte tulemusliku matka( pood oli kinni) edasi Ahvensaarele. Mis on oma olemuselt vana karjääri saarena vägagi maagiline. Samuti saab seal teha 20+ meetri sügavusse karjääri vette hüppeid kaljult. See kord jõudsime ringi ka kolada ja saare teisel poolel leidsime kaevanduse osa kus on koobas koos järvega/tiigiga. Ülimalt äge! Õhtul tegime suitsu grill haugi fileed ja ahvena fileega sama moodi. Oma nö õnne landi parkisin ka karjääri keskele ära ja rohkem see reis kala ei püüdnud.
Esmaspäeval peale saarel ja koobastes kolamist liikusime edasi Turku linna mis on meil Liisaga üks lemmikuid kohti kus hängida. Vinüüli poed, mõned valitud kirbukad ja Aura jõe promenaadi ääres seisvad suured laevad. Aura jõe suudmes asub Ruissalo saar kus on Åbo paadi sadam/ elling- mis on Lea'ga merele. Lea Berenice sünnikohaks. Seal näeb alati klassikalisi paate ja on populaarne koht üritusteks. Kaabli praamid ja vesi bussid alternatiiv liikumiseks.
Teisipäeval õhtul peale linna melu liikusime edasi lõunasse Högsara kõrval asuvasse loodussadamasse Benskäri saarte vahel ankrusse. Korduvalt külastatud koht kuhu hea tulla looduse vaikusesse. Samuti on see koht n-ö löögi ulatuses kodust, et saab mugavalt päeva jooksul merd ületades koju. Prognoose vaadates olidki variantidena kas kolmapäev või laupäeva päev. No ja nagu selgest taevast välk- esmaspäeval on Liisal vaja tööl olla, mis mõjutas natuke otsust proovida järgmisel päeval minna üle.
Kolmapäeva hommikul läksime Kasnäsi sadama spaasse kus aelesime lõunani. Siis oli mul viimasel üllatus unistus koht veel bucket listis jäänud mis oli rohkem n-ö viimane otsustamise koht kas läheme täna üle või nädalavahetusel.
15 miili kaugusel on saarestiku lõunapoolses otsas Bengtskäri majakas. Mis on põhimõtteliselt kõrgete lagedega suur kolmekordne maja millele on otsa ehitatud tuletorn mis sirgub 52 meetrit maa/kivi pinnast. Kaugelt ei tundu olevat Kõpu või Tahkuna majast kõrgem. Aga alt vaadates hakkab koitma.
Peale kahte sildumis katset saime kai äärde ja meid võttis vastu lahkelt sadamavaht kes rääkis meile natuke ka saare ajalugu. Käisime üles tippu ja peale seda kui olime kõik ära imetlenud otsustasime nähtava ilma põhjal et teeme täna koju sõidu.
Neljast startisime ning kell üksteist õhtul olime Kärdla sadama muulide vahel sisse sõitnud.
Tunnike võttis aega seekord, et aru saada et tänavune reis oli läbi saanud ja minna magama paati.
Oli tore, lõbus ja soe. Tehnika pidas seekord vastu hästi ja pere nautis rohkem kui kunagi varem. Kohtasime vanu sõpru ja avastasime uusi kohti ja inimesi.
