Suve lõpp

Tegelikult peale Muhu Väina ei ole veel suve lõpp ja eks juulis ja augustis oli merel käimist ikka, aga kuidagi juhtus nii, et meeldejäävamad ja rahvarohkemad sõidud jäid septembrisse. Lühidalt sellest, mis siis juhtus.

 

Sõru regatt, seekord juba seitsmes, toimus 15. septembril. Eelmine päev oli nii tormine, et enamik laevu ei saanud Sõrule kohale sõita. Ka regatipäeva hommik oli veel üsna vali, kui Orjakust kogu eskaader liikuma hakkas. Starti lükati edasi, kuni kõik olid kohale jõudnud. Vaatamata ilmale oli osavõtjaid rohkem kui kunagi varem – 13 laeva ja 53 inimest. Võistlusrada oli sama, mis eelmisel aastal. Kaks teljekat, Triigi väravad ja tagasi. Kuna mitmel laeval polnud spinnakeri ja tuult oli ikka veel üle 10 m/s, otsustati võrdsema võistluse ja ohutuse huvides spinni kasutamine keelata. Paraku see teade kõigini ei jõudnud ja pärast oli segadust ja selle klaarimist üksjagu. Igatahes jäi peale arutelusid ja LYS-i arvutusi lõpuks esikolmik järgmine – Väike Lonni, Marie ja Pia. Anti välja ka mitu eriauhinda, näiteks parim naiskapten – Merisiga ja kõige omapärasema sõidu (eriti stardi) teinud – Kärbes. Järgnes saun, söögid-joogid ja lõbus hoogne pidu, nagu Sõrul ikka.

 

          

 

Nädal hiljem, 22. septembril toimus seltsi sügissõit Triiki. Kokku läks Orjakust teele neli laeva – Careta, Lotta, Marie ja Vesihiid – 13 inimesega pardal. Lisaks oli Mann-Jaana meile vastu tulnud, et teatada, kui väga me oodatud oleme. Ilm oli nii mõnus, et Triiki jõudes pöörasime otsa ümber ja tegime veel mõned tiirud merel. Üldse kulges kogu õhtu mõnusa äraolemise rütmis, puhvetis katsime pika laua, peremees pakkus rohelist imejooki ja juttu jätkus.

Järgmine päev oli tuult veidi rohkem, aga just paraja sõidu jagu, mitte liiast. Enne vihma said kõik laevad koju. Kahju ainult, et rohkem seltsilisi, eriti vanemaid olijaid sõitma ei tulnud. Kuupäev sai nendega arutades paika pandud ja varakult kõigile teada antud. Ehk siis järgmine suvi õnnestub rohkem inimesi uuesti merele saada.

 

Kohe järgmine nädalalõpp, 29. september, oli sõit Orissaarde sadama hooaja ja Kalda kohviku lõpupeole. Sellest on teada niipalju, et päris mitu laeva ja veel rohkem inimesi käis. Pidu oli olnud meeleolukas ja mõnede üllatustega. Igatahes jõudsid kõik tervelt tagasi.

 

Ja siis 13. oktoobril tõstsime Marie välja. Pesime puhtaks ja viisime Alale. Pärast jõudsime veel Otikas vana kuuri koristada ja sealt vajalikud asjad mujale ümber paigutada, kuna see kuur sadama ehituse käigus lammutamisele läheb. Järgmine päev tegime kaatrisõidu Roograhule ja tagasiteel korjasime laste trenni märgid välja, neil ka merehooaeg läbi.

Aga kes veel purjetada tahab, siis Vesihiiuga on plaanis ilusama ilmaga mõni väike tiir teha. Vette jääb ta niikauaks, kuni uus käru viimase lihvi saab, et siis kogu transport ja kuuri alla panek juba poole libedamalt läheks.

Muhu väin

Sel ajal kui enamik inimesi paadimatkal puhkas, alustas hoopis väiksem seltskond Mariega sõitu Muhu Väina regati stardi poole. Vahepeatus Kihnus ja siis Pärnu. Regatt oli seekord erakordselt vara, 7.-14. juuli ja üsna lühikeste etappidega – Pärnu, Kuivastu, Heltermaa, Haapsalu, Tallinn. Lisaks 3 ringi ehk lühirada, kõik kokku 7 sõitu.

Ei tea, miks seekord nii, aga halbu üllatusi oli pea iga päev. Kohe esimesel etapil läks katki spinnaker, õnneks ainult niipalju, et kannatas järgmisel päeval ära lappida. Kiire orgunni tulemusel leiti Muhus õmbleja, kes tavaliselt lambanahkseid kasukaid valmistab. Kui on ikka head masinad ja julge pealehakkamine, pole suurt vahet midagi, kas lammas või spinnaker nõela alt läbi ajada. Teine etapp läks päris hästi. Kolmandal etapil rebenes genu tagaliik. Ka see õnnestus kinni õmmelda juba samal õhtul Kärdlas. Siiani oli veel kõik hästi, oma grupi üldarvestuses 3. koht ja ootused kõrgel.

 

             

    foto: Piret Salmistu                                                       foto: Malle Kosk

 

Neljas etapp, Heltermaa ring, toimus hirmsa tormiga. Alla poole oli sõidetud, meil hea positsioon käes, kui käis pauk ja vöörstaak koos genuga lendas vette. Katki läks vöörstaagi masti kinnitus. Õnneks oli spinni fall ees vöörikantslis kinni ja kenasti pingul ja see meid päästiski, et mast kogu täiega kaela ei tulnud. Võtsime groodi alla, panime vöörist lisa kinnitused ja hakkasime mootoriga vastu tuult ja lainet tagasi sadamasse peksma. Sel etapil oli üldse rekord arv katkestajaid, kokku 20, kel puruks kas roolileht, purjed, mast või muud. Õhtul sai vöörstaagi kinnitus ära keevitatud ja tundus, et saab edasi sõita. Aga siiski keevitus ei pidanud sellisele jõule vastu ja järgmisel etapil kohe peale starti läks vöörstaak samast paranduse kohast katki. Nüüd oli terve päev tihedat tööd. Tallinnast saime osta uue vöörstaagi ja selle Haapsallu toimetada. Kuna kinnitused täpselt ei klappinud, oli vaja leida meister ja tehnika, et kõik parajaks lõigata ja lihvida. Õhtuks oli laev jälle sõidukorras.

Haapsalus toimus ka kultuuriprogramm ja Mati Sepa raamatu esitlus. Soetasime omale ka ühe ja saime autorilt pühenduse Mariele, nüüd on laevas väärt lugemine alati käepärast. Järgmisel päeval oli selle regati kõige pikem etapp, Haapsalu-Tallinn, ühtlase spinni sõiduga paremal halsil. Ja nagu teada, oleme me rohkem lühikese sõidu ja vasaku halsi mehed, nii et silmapaistev tulemus jäi olemata. Ka viimase etapi sõiduga palju parandada ei õnnestunud.

Kokkuvõttes seekord 10. koht meie LYS2 grupi 21 osaleja hulgas. Etappide kohad sõitude järjestuses 9, 1, 6, DNF, DNF, 11, 4. Aga juba vanarahvas teadis rääkida, et mis s…sti see uuesti, nii et järgmine aasta vaatame siis jälle, mis saab.

Paadimatk

Juulikuu esimene nädalavahetus on paadimatka nädalavahetus ja nii ka sel aastal. Kuna Orjaku sadamat on viimaste aastatega palju kenamaks tehtud, siis otsustasime seda paadimatkajatele veidi kauem näidata ning nii start kui finiš olid Orjaku sadamas.

 

Seega, reedel, 6.juuli hommikupoolikul anti Orjakust paadimatka start 24 meresõidukile. Inimeste arv oli 115, neist 11 lapsed, kelle hulgas ilmselt läbi aegade noorim osavõtja vaevalt kuu vanune reisija Mahtil. Ilm oli ilus, päike siras ja mõõdukas tuul lükkas takka. Seekord külastati Koguva värsket sadamat või Orissaare sadamat. Mõned nobedad tegid mõlemas peatused. Koguva sadamas ootas külalisi giid, kes tutvustas muhulaste kena mötet – uisulaeva ja selle ehitamist. Merelised hakkasid Orjakusse vaikselt tagasi jõudma 7 paiku, mil hakati ka õhtusööki pakkuma. Õhtune programm koosnes seltskondlikust koosviibimisest muusikaliste elamustega Iiukalabändilt ning oli ka hakkajamaid, kes suisa õõtsusid nende muusika taktis. Õhtu lõppes üsna valges, kuna pimedaks ei läinudki.

 

Laupäeval, 7.juulil jätkus paadimatk vabamas vormis. Reedestest osalejatest olid ikka alles enamus ning igaüks vastavalt oma tempole tegi pikema või lühema tiiru merel. Jälle paistis päike ja tuuleõhk paitas pruuni palet. Pärast õhtusööki näidati telgi seinal kinupilti – kaadrid Eesti Filmiarhiivist 1924-1961. Purjetajad, paadiehitus, kala- ja hülgepüük… Esmakordselt ajaloos võis näha, väga kindla meelega pidulisi, kes lasksid pea kohalt kokku korjata kõigepealt telgikatte ja siis ka sõrestiku, istudes vankumatult laudade taga edasi. Ilmselt oleksid nad istunud seal veel pikalt, aga kuna tumedad pilved olid taevas ja asjad juba vaikselt lendasid, siis tuli ilmaoludele järgi anda.  

 

Pühapäeval, 8.juulil selgus, et paadimatk sai selleks korraks läbi, ent meel oli rõõmus ja rahul, kuna koos ilma abiga läks üritus kenasti korda. Ja lõuna paiku hakkasid ka viimased kaugeltnurga mehed ja –naised koju sõitma…

 

Tänu tulijatele, ilmale ja merele ning järgmise korrani!

Juuni

Suve algus on olnud nii külm ja vihmane, et polegi väga palju kirjutamisväärset juhtunud. Üht-teist aga siiski. Ja nüüd lühike kokkuvõte järjekorras. Viimane sissekanne oli sellest, kuidas Marie vette sai. Juuni esimesel päeval sai ka Vesihiid vette ja tegi esimese sõidu vraki poisse.

2. juunil toimus Orjakus Tuulekala festival. Nagu alati, oli ka seekord hirmus torm ja vihm. Lõbusõidud jäid kõik ära, selle asemel osalesime merepääste demonstratsioon-õppusel. Nimelt on Mareku eestvedamisel osa meie seltsilisi ka Hiiumaa Vabatahtliku Merepääste Seltsi ridadesse astunud ja läbinud päästekoolituse. Vaatamata karmile ilmale õnneks reaalset päästmist siiski vaja polnud.

Järgmisel nädalalõpul, 9.-10. juuni oli Sõru Jazz ja Mardi sünnipäev, mis samuti õhtu lõpuks Sõrule jõudis. Sai palju head muusikat kuulata ja palju õnne.

Nädal edasi, 16.-17. juuni käidi vist Koguval. Selline ebamäärane info, kuna ise ei osalenud ja kuuldud jutud on juba meelest läinud. Aga ju oli ikka meeleolukas väljasõit.

Puulaevade pidu toimus nagu ikka – jaanipäeval Sõrul. Ilm oli vilets, vihma kallas terve päeva ja öö. Siiski oli päris toredaid puulaevu kohale tulnud, kõige suurem ja uhkem neist Haapsalust Vikani seltsi Hoppet. Meie puulaev Vesihiid oli samuti kohal, tuliuue mastiga. Lõbusõidud merele jäid küll ära, ülejäänud programm aga toimus ja huvilisi jätkus kogu päevaks. Eriti õhtuse tantsupeo ja Audru Jõelaevanduse Pundi etteastete ajaks. Väga tore, et nii palju seltsi rahvast oli saanud kohale tulla – kes maad kes merd mööda, kes lähemalt kes kaugemalt. Ja tänud kõigile, kes pidu ette valmistada ja läbi viia aitasid!

 

           

    fotod Hiiu Nädal

 

Järgmiste Puulaevapidude korraldamise osas on kõik arvamused ja ettepanekud väga oodatud. Kas jätkata iga aasta või mõne-aastaste vahedega, kas ikka jaanipäeval või mõnel muul ajal, kas alati Sõrul või vahelduseks ka mujal käia, ja kõik muud sellised mõtted.

Juuni lõppu ja otsapidi juba juuli algusesse jäi veel ka Kessu Regatt, millel Marie osales. Tulemus küll kõige parem polnud, 4. koht, aga treeninglaagri mõttes ja järgmiste sõitude ettevalmistusena läks täiesti asja ette. Ja pealegi on Haapsalus alati väga meeleolukas käia.

Juba mõne päeva pärast toimub Paadimatk ja tuleval nädalal Muhu Väin.

Marie vees

Tõesti, nii on. Sel aastal siis 19. mail sai Marie vette tõstetud ja kohe ka esimene sõit tehtud. Paar korda vraki poisse ja tagasi. Spinni ja krüssu otsad. Mardil nüüd selge pilt, mida ja keda treenida vaja.

 

          

 

Aga enne seda oli juba mõnda aega tehtud tööd Ala paadikuuris. Paigaldatud uued plokid ja stopperid, parandatud hulgem eelmisel suvel väsinud asju; puhastatud, värvitud, poleeritud jne. Uus hall põhja kruntvärv hakkas kõigile kangesti meeldima, aga mürkvärv tuli seekord ikkagi jälle valge. Kaubanduslik-tehnoloogilistel põhjustel peamiselt. Järgmine kevad saab sel teemal jälle mõelda.

Vesihiiu peal on ka kõvasti tööd tehtud, nii sees kui väljas. Vette peaks ta saama mai viimastel päevadel. 

 

           

 

Ja siis ka üks hea uudis teaduse huvilistele. Nimelt on Rock City meeskond Orjakus sisse seadnud mikrolaboratooriumi vee kvaliteedi kontrolliks, nagu vene keelne kiri järelhaagise küljel teavitab. Astuge ligi ja uurige, millised tulemused on!

Vastlapäev

Õigest vastla ajast oleks juba hulk vett merre voolanud, nagu vanades juttudes öeldakse, aga õnneks oli kõik külmunud ja ei voolanud midagi. Kõva talispordipäev (või isegi –päevad) sai tehtud üsna viimasel hetkel kui veel jää kandis ja natuke lundki leida võis. Hea libisemise tarvis oli jää peal juba veidi vett ka. Kõige pikem liug lasti jääpurjekal, aga kes või kui pika, see jäi teadmata. Kahtlustatakse Raini või Einarit, aga konkurente oli palju ja libises kenasti. Lisaks jääpurjekale sai vastlaliugu lasta ka ATV-l, uiskudel ja omadel jalgadel. Igal alal sai igaüks just soovi- ja jõukohaselt osaleda. Mõni isegi üsna oma jõu piiril, nagu ühe noorima osaleja Jorgeni ema hirmunud näolt lugeda võis. Siiski jäi kogu spordiinventar töökorda ja liulaskjad vigastusteta.

Edasi suundusime Roose puhkemajja. Erakordselt mõnus ja hubane majake, kes veel ei teadnud. Kavas oli hernesupp, saun, jutud ja muusikaline mälumäng Sassi soolodega.

 

          

 

Järgmine hommik algas taas sportlikult. Soojenduseks telekast `Džuudopoisid` ja siis jääle. Lisaks meile oli ka Ain tulnud päris edeva võistlusjääpurjekaga kiiremaid otsi tegema, kaasas mõned uisutajad ja pealtvaatajad. Kui turistid muulil kaasa arvata, oli sadamas rahvast nagu suvel.

Selline vastlapäev siis sai peetud ja nüüd siia lühidalt ka kirja pandud. Kiitus rebastele, kes korraldasid, eriti Tuulile ja Einarile. Ja järgnevalt on plaanis hooajaks ette valmistavad tööd paadikuuris.    

Aastakoosolek

Sel aastal sai üldkoosolek peetud Kalanas Hõbekala külalistemajas 11. veebruaril. Suurem külm oli järele andnud ja ka lund polnud üleliia palju, kuid siiski oli kohal tunduvalt vähem inimesi kui seltsis liikmeid tegelikult. Koos volitustega sai piisav häälte arv siiski kokku ja kõik vajalikud otsused tehtud. Lühidalt siis, millest räägiti.

Esmalt kokkuvõtted eelmise aasta tegemistest ja majanduslikest näitajatest. Siis liikmeskonna teema, kes on seltsi ridadest lahkunud, kes tuli välja arvata ja kes uued vastu võtta. Uusi liikmeks soovijaid oli seekord koguni neli – Einar, Merli, Sander ja Tuuli. Mõni juba kõigile tuttav, mõni siiani ainult osadele, aga soovitajate toetusel said kõik vastu võetud.

Järgmiseks sai põhikiri vajalikes kohtades muudetud ja täiendatud, varsti vahetame kodulehel ka uue vastu, siis saavad kõik ise lugeda. Üks muudatus oli auliikmete staatuse lisamine. Kohe said ka kaks esimest auliiget nimetatud, kelle auväärsuses ja seltsi heaks antud suures panuses polnud kellelgi vähimatki kahtlust – Argo Kruusmägi ja Riho Sõrmus.

Edasi rääkisime tuleva hooaja plaanidest. Traditsioonilised ettevõtmised jätkuvad ka sel aastal, lisaks teeme kindlasti ära juba mõned aastad plaanitud „rahvas merele“ projekti ja kui jõuab, siis ka Orjaku regati. Puulaevade peo aeg ja koht on ikka endiselt 23. juuni Sõrul. Paadimatka osas oli algselt mõte Kalanasse minna, aga kuna sealne ürituste graafik meie plaanidega ei klapi ja ilmselt ka sadam veel selleks suveks korda ei saa, otsustasime matka sihtkohaks valida hoopis sadama, mis viimasel ajal Hiiumaal kõige hoogsamalt arenenud on, nimelt Orjaku. Lähtesadamaks Heltermaa või Suursadam ja toimumisajaks juuni viimane või juuli esimene nädalalõpp. Väga tugev toetus oli ka Roograhu sadamale, aga sinna ei mahu paraku kogu paadimatka eskaader sisse. No natuke veel arutatakse ka seda teemat, enne kui aja ja koha lõplikult välja reklaamime.

Tuleviku plaanidest sai arutatud ka juba järgmise aasta asju, nimelt 18. jaanuaril 2013 saab selts 20 aastaseks. Seda on kavas suurelt tähistada. Kui läheb nii nagu plaanitud, korraldame kõigile huvilistele avatud juubeli, kus on päeval teemakohased loengud ja jututoad, õhtul aga meelelahutuslik osa ja seltsiga seotud ansambli(te) etteasted. Siinkohal olekski kõigile, kes seda juttu lugema juhtuvad, üleskutse pakkuda välja, mis sel päeval ja õhtul kavas võiks olla. Kas on kellelgi ehk mõtteid, kus ja kuidas võiks üritust korraldada või siis mida te hea meelega ise näha või kuulda sooviks? Ja kõik seltsilised ja seltsi sõbrad võivad nüüd selle kuupäeva planeerituks lugeda.

 

            

 

Aga ainult toas istuma sel nädalalõpul ka ei pidanud. Kuna tegu on ju tõeliste purjetamishuvilistega, ei lasknud me ennast häirida sellest, et vesi tahkeks on muutunud ja läksime ikkagi merele. Nii laupäeval kui pühapäeval oli parajalt vali tuul ja kavas jääpurjetamine. Paljud on juba ka varem sõitmas käinud, aga oli ka täiesti algajaid, kes siis Mardi juhendamisel talvist purjetamist proovida said. Ja tasus proovida tõesti, päris vägev kihutamine oli.

Auhinnad

Möödunud hooajast on ametlikult kokkuvõtted tehtud ja sel puhul on põhjust ka meil rahul olla. Nimelt 6. jaanuaril toimus Käinas Hiiumaa kultuuri- ja spordiaasta parimate tunnustamine. Aasta tagasi saime seltsiga Puulaevade peo korraldamise eest kultuuripreemia, sel aastal Muhu väina regati võidu eest spordipreemia. Täpsemalt siis „parim täiskasvanute võistkond“ – jaht Marie meeskond.

 

foto: Triin Jermakov

 

Nädal hiljem, 13. jaanuaril andis Tallinnas hooaja parimatele auhinnad Eesti Jahtklubide Liit. Marie meeskond sai sealt Avamerepurjetamise Eesti Karika võidu LYS II grupis.

 

foto: Terje Lepp

 

Mõlemad sündmused algasid väga pidulikult ja lõppesid väga lõbusalt, nagu oodata oligi. Igatahes oleme väga rõõmsad tunnustuste eest ja tänulikud kõigile, kes kaasa aitasid. Tuleval hooajal sõidame jälle ja anname endast ikka just nii palju kui anda on.