Suvi läheb

Ilmad nii kenad. Vaevalt, et keegi eriti internettimisega tegeleb, aga kuna mõni inimene peab siiski tööposti otsas istuma, siis on ehk vaja aega kuidagi surnuks lüüa ometigi.

Vahepeal oli jaanipäev. Kes mäletab, kes ei mäleta… Ka see aasta peeti maha traditsionell Puulaevapidu Sõrul, viiendat korda juba. Ja kuigi sahinad käisid, et järgmine aasta lüüakse need kaks asja, jaanipäev ja Puulaevapidu lahku, et (puu)laevnikud saaksid ka muid jaanitulesid näha, siis kuuldavasti kohapeal otsustati ikkagi jätkata samas vaimus.

Vesika otsad rõõmsate purjetajatega olid korra kinni ka Seanina sadama kai küljes, kust võeti siht Heltermaale, sest seal avati uhiuus jahisadam. Lõpuks ometi! Muhus sadas igatahes südamest vihma, siis kui ma neid korra nägin. Hea ka, lõi korra tolmu kinni.

 

Siis järgmine suurem sõit oli päris juuli alguses teemal paadimatk marsruudil Heltermaa – Lõunaranna sadam Muhus.
Küll oli kena seda meretäit paate vaadata Lõunaranna sadama kai pealt! Oma 50 ringis oli aluseid kokku ja kõigil oli tore olla. Õhtul astus eeskujulikult üles vokaalinstrumetnaalansambel pealkirjaga Audru Jõelaevanduse Punt ja nad mängisid nii kaua, et ka kõige kaugemale ununenud tantsusammud tulid välja:)
Paadimatka jätk läks laupäeval Kesselaiule. Vesikas jõudis sinna küll üsna õhtuveerus ja jäi üle öö ankrusse koos Arkeia ja Eneli II-ga, aga kuuldavasti päeva jooksul oma 20 alust küll oli võtnud vaevaks sealt läbi sõita.
Järgmine päev tegime veel väikse turistitiiru laiul ja saarevahi juures käisime ka ja kargasime vette selle palava päikese käes ja lõpuks hakkasime Lõunaranda tagasi liikuma. Aga kuna tuult ei olnudki õieti ja see mis oli, see oli otse vastu, siis põristasime mootoriga ja üritasime parvlaevaliiklusesse ka veidi põnevust tekitada – napilt või siis no mitteväga nii napilt lipsasime kahe praami vahelt läbi;)

 

Siis tuli sõit Kihnu Merepäevadele. Vesikas sellepärast jäigi Lõunaranda, et sealt oleks hea Kihnu poole startida. Ilm näitas jätkuvalt leitsakut üles. Ja lõppkokkuvõtes lasi isver elu-tervisega meid ikkagi Kihnu jõuda. Vahepeal küll poolel teel Kihnu, või veidi rohkem kui poolel teel, leidsid aset üsna katastroofilised juhtumised, kuid las need jäävad siinkohal siiski kirja panemata. Marie meeskond, kes oli tulnud Pärnusse Muhu Väina Regati starti hakkama, näitasid omi nägusid ja asjalikkust ja abivalmidust.
Ja Kihnus on sõbralikud inimesed. Isegi muhulased on Kihnus sõbralikud:))(mitte et nad kuskil mujal ei oleks!).
Ja kui ükskord Kihnus otsad anti, siis võttis aega 19 tundi Orjakusse jõudmine. Lõunst hakkasime minema, algul oli kerge tuul, mis õhtuks täitsa vakka jäi ja nii jälle motoor käivitus ja põrises, nii et vähe polnud.

 

Eks väiksemaid otsi on vahepeal kindlasti tehtud.
Kui midagi teada saan, siis kohe kirjutan:)

Et seda suve ikka jätkuks veel südamest!

Me tegelt ikka ka juba purjetame

Ei maksa arvata, et nüüd üks tohutu remontimine jätkuvalt käsil, mida viimane postitus justnagu väidaks. Oh ei! Me ikka ka meredel.
Oli see vist mai 1. laupäev, kui Marie ja Vesihiid sisse tõsteti. Esimese välismaana võttis Vesikas sihi Koguva sadamale. Ma käisin veel õhtupoolikul korra Rannaküla all natuke lanti loopimas ja vaatasin, et üks ennenägematult suur purjekas paistab lainete tagant. Pärast mõningast binokkioga sihtimist läksid mu enda silmad ennenägematult suureks – va Vesikas ju seilamas! Koguvale said nad elutervisega kohale, käisin pulssi mõõtmas, ning kohalikud elanikud olid sekundite jooksul endast väljas ja luurasid mööda küla ringi, et “hiidlased pidid kohal olema!”

 

Mingi päev pidid nad sealt Muhust uisulaeva õlleankru juurest minema saama, sest paari nädala pärast olid Vesikas kenasti Orjakus Tuulekalafestivali pidamas. See oli siis mai viimane laupäev, tuul puhus vinge-vinge, kuigi päike paistis soojasti. Vesikas näitas jälle häid tulemusi, tehes paar ringi lahe peal ning muuhulgas oskas osavasti rada valida, sest üks tuulehaug jäi isegi landi otsa kinni:) Konkurentsi kahjuks püügivõistluse esikolmikule selle tulemusega ei pakkunud. Eks peab suurema konksu vaatama. Õhtul oli veel tantsupidu ja uhiuus Orjaku puhvet. Pühapäeval peale festivali oli ilm poole kenam, nii et peale niisama traageldamist ja kalade mitte-kättesaamist ikkagi see suund kuidagimoodi Triigi sadama peale läks. Aga kohale jõudsime peaaegu, sest küll üks vaatas ootamatult kella ja siis veel hakkas leedomarjakorv just ka Triiki jõudma ja lisaks tekkisid pingelised numbrite (1-2) lahendamise küsimused, nii et niuhti ots ringi ja tagasi Orjaku peale. Muidugi tuul, va vigurävant, otsustas puhumise lepingu üles öelda. Aga ega nii kiiret ka tegelikult ei olnud ja nii me siis vaikselt loksusime Orjakusse, imeilus õhtupoolik ja päikeseloojang üle taeva laiutamas, endal mitte ühtegi kala.

 

Marie ei ole veel suuri tulemusi näidanud. Tal oli üks tihendite vahetamise häda kraes, nimelt mootoril siis, mis tänaseks peaks ka olema saanud paljutöötava lahenduse.

Sedasi praegu siis.

Remontide ots lahti tehtud

Kuulutuses laupäeva kohta oli küll rõhk rohkem meelelahutuslikul ettevõtmisel ja sinna ette pakuti veidi töönokitsemist, kuid tegelikult tuli välja nii, et tööd sai nokitsetud ikka väga tublisti ja sellele järgnes kerge rahvusvaheline kultuuriprogramm.

Algust sai tehtud Vesika remondiga ja vaatamata paarile kriitilisele hetkele mootori ülessikutamise käigus, on uus vana mootor igatahes Vesikas. Nüüd muidugi on vaja peenematel puutöö- ja metallitöömeestel käed käiku lasta, aga igatahes on tubli samm edasi. Lisaks oli kuulda-näha tolmu ja urina näol sisetöid vöörist.

 

Õhtupoole pandi käepärastest vahenditest tehtud grilli tuli sisse ja söök maitses küll imehea.
Kultuuriprogramm algas sõnavõtuga esinejalt nr 1 – Marek.
Vaatasime pilte ja kuulasime juttu palavustest ja liivatolmust ja õlist tilkuvatest helikopteritest ja kõigest muust, mis Afganistaanis Helmandi provintsis näha ja kuulda oli. Pauku ei tehtud. Pakuti ka roogi sõjaväelase toidupakist, mille säilivusaeg on 20 aastat. Usun, et kui seda oleks antud enne grillist tulnud liha, oleks see isegi ehk läbi läinud, aga sel hetkel maitses see ikka väga kahtlasena…
Ja enne, kui esineja nr 1 lõpetada jõudis, teatas esineja nr 2 – Teet, et tema lükkab oma muljed edasi järgmisele korrale ja läinud ta oligi…

Päris hilja õhtul sulas teemasse ka onu Mart, kes rääkis värvikalt, kuidas ta Bulgaariast koorma vahuveini ära tõi…

 

Üritusest on kõigil kohalolijatel ainult värsked mälupildid, sest kõigil olid käed-jalad tööd-tegemist täis ja ega fotokat ka polnd käepärast.

Näha olid Marek, onu Mart, Rain, Teet, Liina, Kärt ja natuke paistsid ka Andrus, Koppel Riho ja Kopli Sass.

Aitäh, tubli on ja jätkame samas vaimus!
Järgmine kord on 17.aprill.