Muhu väin

Sel ajal kui enamik inimesi paadimatkal puhkas, alustas hoopis väiksem seltskond Mariega sõitu Muhu Väina regati stardi poole. Vahepeatus Kihnus ja siis Pärnu. Regatt oli seekord erakordselt vara, 7.-14. juuli ja üsna lühikeste etappidega – Pärnu, Kuivastu, Heltermaa, Haapsalu, Tallinn. Lisaks 3 ringi ehk lühirada, kõik kokku 7 sõitu.

Ei tea, miks seekord nii, aga halbu üllatusi oli pea iga päev. Kohe esimesel etapil läks katki spinnaker, õnneks ainult niipalju, et kannatas järgmisel päeval ära lappida. Kiire orgunni tulemusel leiti Muhus õmbleja, kes tavaliselt lambanahkseid kasukaid valmistab. Kui on ikka head masinad ja julge pealehakkamine, pole suurt vahet midagi, kas lammas või spinnaker nõela alt läbi ajada. Teine etapp läks päris hästi. Kolmandal etapil rebenes genu tagaliik. Ka see õnnestus kinni õmmelda juba samal õhtul Kärdlas. Siiani oli veel kõik hästi, oma grupi üldarvestuses 3. koht ja ootused kõrgel.

 

             

    foto: Piret Salmistu                                                       foto: Malle Kosk

 

Neljas etapp, Heltermaa ring, toimus hirmsa tormiga. Alla poole oli sõidetud, meil hea positsioon käes, kui käis pauk ja vöörstaak koos genuga lendas vette. Katki läks vöörstaagi masti kinnitus. Õnneks oli spinni fall ees vöörikantslis kinni ja kenasti pingul ja see meid päästiski, et mast kogu täiega kaela ei tulnud. Võtsime groodi alla, panime vöörist lisa kinnitused ja hakkasime mootoriga vastu tuult ja lainet tagasi sadamasse peksma. Sel etapil oli üldse rekord arv katkestajaid, kokku 20, kel puruks kas roolileht, purjed, mast või muud. Õhtul sai vöörstaagi kinnitus ära keevitatud ja tundus, et saab edasi sõita. Aga siiski keevitus ei pidanud sellisele jõule vastu ja järgmisel etapil kohe peale starti läks vöörstaak samast paranduse kohast katki. Nüüd oli terve päev tihedat tööd. Tallinnast saime osta uue vöörstaagi ja selle Haapsallu toimetada. Kuna kinnitused täpselt ei klappinud, oli vaja leida meister ja tehnika, et kõik parajaks lõigata ja lihvida. Õhtuks oli laev jälle sõidukorras.

Haapsalus toimus ka kultuuriprogramm ja Mati Sepa raamatu esitlus. Soetasime omale ka ühe ja saime autorilt pühenduse Mariele, nüüd on laevas väärt lugemine alati käepärast. Järgmisel päeval oli selle regati kõige pikem etapp, Haapsalu-Tallinn, ühtlase spinni sõiduga paremal halsil. Ja nagu teada, oleme me rohkem lühikese sõidu ja vasaku halsi mehed, nii et silmapaistev tulemus jäi olemata. Ka viimase etapi sõiduga palju parandada ei õnnestunud.

Kokkuvõttes seekord 10. koht meie LYS2 grupi 21 osaleja hulgas. Etappide kohad sõitude järjestuses 9, 1, 6, DNF, DNF, 11, 4. Aga juba vanarahvas teadis rääkida, et mis s…sti see uuesti, nii et järgmine aasta vaatame siis jälle, mis saab.

Paadimatk

Juulikuu esimene nädalavahetus on paadimatka nädalavahetus ja nii ka sel aastal. Kuna Orjaku sadamat on viimaste aastatega palju kenamaks tehtud, siis otsustasime seda paadimatkajatele veidi kauem näidata ning nii start kui finiš olid Orjaku sadamas.

 

Seega, reedel, 6.juuli hommikupoolikul anti Orjakust paadimatka start 24 meresõidukile. Inimeste arv oli 115, neist 11 lapsed, kelle hulgas ilmselt läbi aegade noorim osavõtja vaevalt kuu vanune reisija Mahtil. Ilm oli ilus, päike siras ja mõõdukas tuul lükkas takka. Seekord külastati Koguva värsket sadamat või Orissaare sadamat. Mõned nobedad tegid mõlemas peatused. Koguva sadamas ootas külalisi giid, kes tutvustas muhulaste kena mötet – uisulaeva ja selle ehitamist. Merelised hakkasid Orjakusse vaikselt tagasi jõudma 7 paiku, mil hakati ka õhtusööki pakkuma. Õhtune programm koosnes seltskondlikust koosviibimisest muusikaliste elamustega Iiukalabändilt ning oli ka hakkajamaid, kes suisa õõtsusid nende muusika taktis. Õhtu lõppes üsna valges, kuna pimedaks ei läinudki.

 

Laupäeval, 7.juulil jätkus paadimatk vabamas vormis. Reedestest osalejatest olid ikka alles enamus ning igaüks vastavalt oma tempole tegi pikema või lühema tiiru merel. Jälle paistis päike ja tuuleõhk paitas pruuni palet. Pärast õhtusööki näidati telgi seinal kinupilti – kaadrid Eesti Filmiarhiivist 1924-1961. Purjetajad, paadiehitus, kala- ja hülgepüük… Esmakordselt ajaloos võis näha, väga kindla meelega pidulisi, kes lasksid pea kohalt kokku korjata kõigepealt telgikatte ja siis ka sõrestiku, istudes vankumatult laudade taga edasi. Ilmselt oleksid nad istunud seal veel pikalt, aga kuna tumedad pilved olid taevas ja asjad juba vaikselt lendasid, siis tuli ilmaoludele järgi anda.  

 

Pühapäeval, 8.juulil selgus, et paadimatk sai selleks korraks läbi, ent meel oli rõõmus ja rahul, kuna koos ilma abiga läks üritus kenasti korda. Ja lõuna paiku hakkasid ka viimased kaugeltnurga mehed ja –naised koju sõitma…

 

Tänu tulijatele, ilmale ja merele ning järgmise korrani!

Juuni

Suve algus on olnud nii külm ja vihmane, et polegi väga palju kirjutamisväärset juhtunud. Üht-teist aga siiski. Ja nüüd lühike kokkuvõte järjekorras. Viimane sissekanne oli sellest, kuidas Marie vette sai. Juuni esimesel päeval sai ka Vesihiid vette ja tegi esimese sõidu vraki poisse.

2. juunil toimus Orjakus Tuulekala festival. Nagu alati, oli ka seekord hirmus torm ja vihm. Lõbusõidud jäid kõik ära, selle asemel osalesime merepääste demonstratsioon-õppusel. Nimelt on Mareku eestvedamisel osa meie seltsilisi ka Hiiumaa Vabatahtliku Merepääste Seltsi ridadesse astunud ja läbinud päästekoolituse. Vaatamata karmile ilmale õnneks reaalset päästmist siiski vaja polnud.

Järgmisel nädalalõpul, 9.-10. juuni oli Sõru Jazz ja Mardi sünnipäev, mis samuti õhtu lõpuks Sõrule jõudis. Sai palju head muusikat kuulata ja palju õnne.

Nädal edasi, 16.-17. juuni käidi vist Koguval. Selline ebamäärane info, kuna ise ei osalenud ja kuuldud jutud on juba meelest läinud. Aga ju oli ikka meeleolukas väljasõit.

Puulaevade pidu toimus nagu ikka – jaanipäeval Sõrul. Ilm oli vilets, vihma kallas terve päeva ja öö. Siiski oli päris toredaid puulaevu kohale tulnud, kõige suurem ja uhkem neist Haapsalust Vikani seltsi Hoppet. Meie puulaev Vesihiid oli samuti kohal, tuliuue mastiga. Lõbusõidud merele jäid küll ära, ülejäänud programm aga toimus ja huvilisi jätkus kogu päevaks. Eriti õhtuse tantsupeo ja Audru Jõelaevanduse Pundi etteastete ajaks. Väga tore, et nii palju seltsi rahvast oli saanud kohale tulla – kes maad kes merd mööda, kes lähemalt kes kaugemalt. Ja tänud kõigile, kes pidu ette valmistada ja läbi viia aitasid!

 

           

    fotod Hiiu Nädal

 

Järgmiste Puulaevapidude korraldamise osas on kõik arvamused ja ettepanekud väga oodatud. Kas jätkata iga aasta või mõne-aastaste vahedega, kas ikka jaanipäeval või mõnel muul ajal, kas alati Sõrul või vahelduseks ka mujal käia, ja kõik muud sellised mõtted.

Juuni lõppu ja otsapidi juba juuli algusesse jäi veel ka Kessu Regatt, millel Marie osales. Tulemus küll kõige parem polnud, 4. koht, aga treeninglaagri mõttes ja järgmiste sõitude ettevalmistusena läks täiesti asja ette. Ja pealegi on Haapsalus alati väga meeleolukas käia.

Juba mõne päeva pärast toimub Paadimatk ja tuleval nädalal Muhu Väin.

Marie vees

Tõesti, nii on. Sel aastal siis 19. mail sai Marie vette tõstetud ja kohe ka esimene sõit tehtud. Paar korda vraki poisse ja tagasi. Spinni ja krüssu otsad. Mardil nüüd selge pilt, mida ja keda treenida vaja.

 

          

 

Aga enne seda oli juba mõnda aega tehtud tööd Ala paadikuuris. Paigaldatud uued plokid ja stopperid, parandatud hulgem eelmisel suvel väsinud asju; puhastatud, värvitud, poleeritud jne. Uus hall põhja kruntvärv hakkas kõigile kangesti meeldima, aga mürkvärv tuli seekord ikkagi jälle valge. Kaubanduslik-tehnoloogilistel põhjustel peamiselt. Järgmine kevad saab sel teemal jälle mõelda.

Vesihiiu peal on ka kõvasti tööd tehtud, nii sees kui väljas. Vette peaks ta saama mai viimastel päevadel. 

 

           

 

Ja siis ka üks hea uudis teaduse huvilistele. Nimelt on Rock City meeskond Orjakus sisse seadnud mikrolaboratooriumi vee kvaliteedi kontrolliks, nagu vene keelne kiri järelhaagise küljel teavitab. Astuge ligi ja uurige, millised tulemused on!

Vastlapäev

Õigest vastla ajast oleks juba hulk vett merre voolanud, nagu vanades juttudes öeldakse, aga õnneks oli kõik külmunud ja ei voolanud midagi. Kõva talispordipäev (või isegi –päevad) sai tehtud üsna viimasel hetkel kui veel jää kandis ja natuke lundki leida võis. Hea libisemise tarvis oli jää peal juba veidi vett ka. Kõige pikem liug lasti jääpurjekal, aga kes või kui pika, see jäi teadmata. Kahtlustatakse Raini või Einarit, aga konkurente oli palju ja libises kenasti. Lisaks jääpurjekale sai vastlaliugu lasta ka ATV-l, uiskudel ja omadel jalgadel. Igal alal sai igaüks just soovi- ja jõukohaselt osaleda. Mõni isegi üsna oma jõu piiril, nagu ühe noorima osaleja Jorgeni ema hirmunud näolt lugeda võis. Siiski jäi kogu spordiinventar töökorda ja liulaskjad vigastusteta.

Edasi suundusime Roose puhkemajja. Erakordselt mõnus ja hubane majake, kes veel ei teadnud. Kavas oli hernesupp, saun, jutud ja muusikaline mälumäng Sassi soolodega.

 

          

 

Järgmine hommik algas taas sportlikult. Soojenduseks telekast `Džuudopoisid` ja siis jääle. Lisaks meile oli ka Ain tulnud päris edeva võistlusjääpurjekaga kiiremaid otsi tegema, kaasas mõned uisutajad ja pealtvaatajad. Kui turistid muulil kaasa arvata, oli sadamas rahvast nagu suvel.

Selline vastlapäev siis sai peetud ja nüüd siia lühidalt ka kirja pandud. Kiitus rebastele, kes korraldasid, eriti Tuulile ja Einarile. Ja järgnevalt on plaanis hooajaks ette valmistavad tööd paadikuuris.    

Aastakoosolek

Sel aastal sai üldkoosolek peetud Kalanas Hõbekala külalistemajas 11. veebruaril. Suurem külm oli järele andnud ja ka lund polnud üleliia palju, kuid siiski oli kohal tunduvalt vähem inimesi kui seltsis liikmeid tegelikult. Koos volitustega sai piisav häälte arv siiski kokku ja kõik vajalikud otsused tehtud. Lühidalt siis, millest räägiti.

Esmalt kokkuvõtted eelmise aasta tegemistest ja majanduslikest näitajatest. Siis liikmeskonna teema, kes on seltsi ridadest lahkunud, kes tuli välja arvata ja kes uued vastu võtta. Uusi liikmeks soovijaid oli seekord koguni neli – Einar, Merli, Sander ja Tuuli. Mõni juba kõigile tuttav, mõni siiani ainult osadele, aga soovitajate toetusel said kõik vastu võetud.

Järgmiseks sai põhikiri vajalikes kohtades muudetud ja täiendatud, varsti vahetame kodulehel ka uue vastu, siis saavad kõik ise lugeda. Üks muudatus oli auliikmete staatuse lisamine. Kohe said ka kaks esimest auliiget nimetatud, kelle auväärsuses ja seltsi heaks antud suures panuses polnud kellelgi vähimatki kahtlust – Argo Kruusmägi ja Riho Sõrmus.

Edasi rääkisime tuleva hooaja plaanidest. Traditsioonilised ettevõtmised jätkuvad ka sel aastal, lisaks teeme kindlasti ära juba mõned aastad plaanitud „rahvas merele“ projekti ja kui jõuab, siis ka Orjaku regati. Puulaevade peo aeg ja koht on ikka endiselt 23. juuni Sõrul. Paadimatka osas oli algselt mõte Kalanasse minna, aga kuna sealne ürituste graafik meie plaanidega ei klapi ja ilmselt ka sadam veel selleks suveks korda ei saa, otsustasime matka sihtkohaks valida hoopis sadama, mis viimasel ajal Hiiumaal kõige hoogsamalt arenenud on, nimelt Orjaku. Lähtesadamaks Heltermaa või Suursadam ja toimumisajaks juuni viimane või juuli esimene nädalalõpp. Väga tugev toetus oli ka Roograhu sadamale, aga sinna ei mahu paraku kogu paadimatka eskaader sisse. No natuke veel arutatakse ka seda teemat, enne kui aja ja koha lõplikult välja reklaamime.

Tuleviku plaanidest sai arutatud ka juba järgmise aasta asju, nimelt 18. jaanuaril 2013 saab selts 20 aastaseks. Seda on kavas suurelt tähistada. Kui läheb nii nagu plaanitud, korraldame kõigile huvilistele avatud juubeli, kus on päeval teemakohased loengud ja jututoad, õhtul aga meelelahutuslik osa ja seltsiga seotud ansambli(te) etteasted. Siinkohal olekski kõigile, kes seda juttu lugema juhtuvad, üleskutse pakkuda välja, mis sel päeval ja õhtul kavas võiks olla. Kas on kellelgi ehk mõtteid, kus ja kuidas võiks üritust korraldada või siis mida te hea meelega ise näha või kuulda sooviks? Ja kõik seltsilised ja seltsi sõbrad võivad nüüd selle kuupäeva planeerituks lugeda.

 

            

 

Aga ainult toas istuma sel nädalalõpul ka ei pidanud. Kuna tegu on ju tõeliste purjetamishuvilistega, ei lasknud me ennast häirida sellest, et vesi tahkeks on muutunud ja läksime ikkagi merele. Nii laupäeval kui pühapäeval oli parajalt vali tuul ja kavas jääpurjetamine. Paljud on juba ka varem sõitmas käinud, aga oli ka täiesti algajaid, kes siis Mardi juhendamisel talvist purjetamist proovida said. Ja tasus proovida tõesti, päris vägev kihutamine oli.

Auhinnad

Möödunud hooajast on ametlikult kokkuvõtted tehtud ja sel puhul on põhjust ka meil rahul olla. Nimelt 6. jaanuaril toimus Käinas Hiiumaa kultuuri- ja spordiaasta parimate tunnustamine. Aasta tagasi saime seltsiga Puulaevade peo korraldamise eest kultuuripreemia, sel aastal Muhu väina regati võidu eest spordipreemia. Täpsemalt siis „parim täiskasvanute võistkond“ – jaht Marie meeskond.

 

foto: Triin Jermakov

 

Nädal hiljem, 13. jaanuaril andis Tallinnas hooaja parimatele auhinnad Eesti Jahtklubide Liit. Marie meeskond sai sealt Avamerepurjetamise Eesti Karika võidu LYS II grupis.

 

foto: Terje Lepp

 

Mõlemad sündmused algasid väga pidulikult ja lõppesid väga lõbusalt, nagu oodata oligi. Igatahes oleme väga rõõmsad tunnustuste eest ja tänulikud kõigile, kes kaasa aitasid. Tuleval hooajal sõidame jälle ja anname endast ikka just nii palju kui anda on.

Hooaeg läbi

           

 

Laevad said välja tõstetud ja hooaeg läbi seekord 7. oktoobril. Väljas möllas paras torm, tuult keskmiselt 16 m/s, aga õnneks oli ka õhusooja peaaegu sama palju. Kuni viimase hetkeni polnud kindel, kas kraana sellise ilmaga üldse kohale tuleb. Tuli küll ja samuti kõik tõsta plaanitud laevad ja päris parajalt palju tõstjaid inimesi. Vesihiid sai veel selle aasta viimase sõidu teha ujuvkai äärest kalasadamasse. Marie enam sõita ei saanud, võeti otse oma kohalt välja. Suurem pingutus oli Careta haalamine üle sadama, ujuvkai juurest betoonkai äärde, kuna mootoril oli hooaeg juba varem lõppenud. Pealelõunaks oli Orjakus kuivale tõstetud kokku 7 alust. Suuremad laevad jäid veel vette ja mõned väiksemad ka. Ja täitsa hea, et jäid. Sest pühapäevaks oli suvi tagasi tulnud, soe päikeseline ja tuulevaikne. Sõitsime Wesilinnuga „vrakipoisse ujuma“.

 

                                                  

 

Hooaja kokkuvõte selgub ilmselt logiraamatute põhjal või igaühel mälu järgi, aga üldiselt tundub, et täitsa hea suvi oli, kohati isegi võidukas. Sõite oli küll vähem kui eelmisel aastal, aga see-eest pikemad. Nii et miile on ikka kogunenud üksjagu ja kõik, kes on huvi tundnud, on merele saanud.

Järgmise ettevõtmisena on plaanis Alal laevade talvekorda sättimine. Ja mõte oli ka üks jutuõhtu teha, kuna mitu seltsilist on Eestist väljapoole purjetama sattunud ja oleks huvitav kuulda-näha, kuidas mujal asjalood on. Aga see kõik juba novembris.

Sõru regatt

6. Sõru regatt sai teoks 17.septembril. Tegelikult korraldab seda regatti Sõru jahtklubi, aga kuna alati osaleb seal täitsa arvestatav osa seltsi inimesi, on asi igati kajastamist väärt. Algas kõik nagu ikka päev varem kohale sõiduga. Reede pealelõunaks oli Orjaku laevastikust valdav enamus juba Sõru poole teel. Ilm oli hääbuva torm Katja mõjul veel üsna vali ja sõit läks hooga. Mõne laevaga viidi läbi ka kiired merepõhja uuringud, aga õhtuks olid siiski kõik kenasti Sõrul kohal. Kõrts oli juba avatud, maitsvad söögid-joogid ootamas. Nii see läks, et järgmiseks päevaks sai üsna põhjalikult ette valmistatud. Tugevamad püsisid ärkvel isegi päikesetõusuni, et näha kas tuul ehk pöördub. Ei pöördunud, aga vähehaaval vaibus küll.

 

Laupäeval oli ilm igati sobiv. Kõrtsi ees käis korralik „orjaturg“, vabasid mehi kaubeldi kallutajateks lisaks, mõni löödi isegi teise laeva pealt üle. Kaptenite koosolekul otsustati, et varasema nn rahvaregati asemel, kus paremusjärjestus selgub finiši järjekorras, tehakse seekord arvestus LYS-i järgi, ehk tulemus korrutatakse läbi laeva tehnilisi näitajaid arvestava koefitsendiga.

Start anti alla tuult ja nii jäid helisignaalid enamusel paraku kuulmata. Siiski said kõik varem või hiljem stardiliinist üle. Rada oli üldjoontes kolmnurk – algus alla tuult, siis külgtuules ja lõpp vastu tuult. Tehnilisi äpardusi juhtus ka ja mõni alus oli sõidu lõpuks palju paremini remonditud kui alguses. Kogu võistlus kujunes üllatavalt tasavägiseks, paremusjärjestus oli kuni lõpuni üsna lahtine. Aga lõpuks siiski sai paika, kuidas kellelgi seekord läks – 1.koht Marie, 2.koht Väike Lonni ja 3.koht Pia. Edasi vastavalt tulemustele – Lotta, Wesilind, Linmar, Varblane-on-kotkas (ehk Soling), Careta, Merisiga, Kärbes ja Rasta Queen. Kokku 11 alust ja 45 inimest. Seega rohkem kui kunagi varem.

 

       

 

Peale väsitavat sportliku pingutust ootas kuum saun, taas maitsvad söögid-joogid ja hiljem ka muusikaline etteaste. Õhtu lõpuks oli ka selge, kes kõige rohkem tantsida sai ja kes järgmisena. Seekord ei näinud enam keegi vajadust ega tõttöelda ka endas jõudu hommikuni vahis olla.

Pühapäev tuli siiski, erakordselt ilus pealegi. Mitmelgi laeval tekkisid viperused mererohust ummistunud mootoriga. Sadama akvatoorium nägi välja tõepoolest nagu jaanipäeva laulus, kus rinnust saadik kiigub hein ja ei teagi, kust rada teha tohiks või saaks. Aga lõpuks merel, läks sõit heas tuules. Ja üsna järjest, väikeste vahedega, täitus pühapäeva pealelõunal Orjaku sadam taas laevadega.

 

Siinkohal veelkord tunnustus ja tänu perekond Lajadele väga ladusalt korraldatud ja hästi õnnestunud ettevõtmise eest!

Suvi jätkub

Blogi juttudesse on küll suur vahe sisse jäänud, aga tegelikult on merel käimist ikka olnud. Päris igast sõidust ei jõua ju kirjutada. Siiski mõned asjad ei kannata ka maha vaikida. Üheks selliseks kujunes sõit Triiki 5. augustil. Nimelt on sealse sadama aktiivsem rahvas eesotsas Mann-Jaana meeskonnaga võtnud kätte ja Triigi sadamakõrtsile uuesti elu sisse puhunud. Sedakorda oli kavas pidu elava lõõtsamuusika ja kõige selle juurde kuuluvaga, millest meid ka aegsasti teavitati. Ilm oli ilus ja läksimegi – Vesihiid, Marie ja Kimmo isa väike punane purjekas. Viimane tekitas palju hämmeldust ootamatute manöövritega loojuva päikese taustal ja eriti veel tagasi sõites, kui ta oma uue nime `Vesikas Täpiks` auga välja teenis.

Pidu oli muidugi mõnus, nagu arvata oligi. Sai lõõtsalugudele kaasa laulda ja mõned ka tantsida. Ja täieliku üllatusena olid taevas virmalised. Helerohelised ja hästi näha. Muidu peaksid need vist rohkem talvel paistma, aga ju siis on Triigi rahval kõrgemal tutvusi ja andis selle asja ka suvel ära korraldada. Igatahes jõudu-jaksu ja katsume ka edaspidi läbi astuda!

Samal nädalalõpul jõudsime suurema seltsiliste-seltskonnaga veel Kärdla kohvikute päeva külastada ja Suursadamas uue soomlaste kaljasega `Ihana` lähemalt tutvuda. Lisaks tegi Eero oma töölaeval põhjaliku ekskursiooni.

 

Järgmisel nädalavahetusel, täpsemalt 13. augustil, toimus Haapsalus 22. Valge Daami regatt. Asusime Mariega juba eelmisel hommikul koos purjetamise- ja Hiiumaa-huviliste suvitajatega Orjakust teele. Vahepeatus Heltermaal meeskonna vahetuseks ja õhtuks jõudsime Haapsallu.

Võistlussõit oli nagu eelmiselgi aastal päripäeva ümber Vormsi. Algas väga vaikse tuulega, tasapisi läks aga järjest valjemaks ja peale lõunat Vormsist põhja pool võttis päris tõsise tuule ja laine üles. Enne finišit käis kõige kõvem rebimine, tugevas vastutuules kitsas sissesõidu kanalis krüssates. Kokkuvõttes saime 3. koha Luisa ja Aurora järel. Õhtu jätkus nagu ikka meelelahutusprogrammiga linnas ja traditsioonilise fotosessiooniga Tšaikovski pingil.   

 

« tagasiedasi »