Hooaeg läbi

           

 

Laevad said välja tõstetud ja hooaeg läbi seekord 7. oktoobril. Väljas möllas paras torm, tuult keskmiselt 16 m/s, aga õnneks oli ka õhusooja peaaegu sama palju. Kuni viimase hetkeni polnud kindel, kas kraana sellise ilmaga üldse kohale tuleb. Tuli küll ja samuti kõik tõsta plaanitud laevad ja päris parajalt palju tõstjaid inimesi. Vesihiid sai veel selle aasta viimase sõidu teha ujuvkai äärest kalasadamasse. Marie enam sõita ei saanud, võeti otse oma kohalt välja. Suurem pingutus oli Careta haalamine üle sadama, ujuvkai juurest betoonkai äärde, kuna mootoril oli hooaeg juba varem lõppenud. Pealelõunaks oli Orjakus kuivale tõstetud kokku 7 alust. Suuremad laevad jäid veel vette ja mõned väiksemad ka. Ja täitsa hea, et jäid. Sest pühapäevaks oli suvi tagasi tulnud, soe päikeseline ja tuulevaikne. Sõitsime Wesilinnuga „vrakipoisse ujuma“.

 

                                                  

 

Hooaja kokkuvõte selgub ilmselt logiraamatute põhjal või igaühel mälu järgi, aga üldiselt tundub, et täitsa hea suvi oli, kohati isegi võidukas. Sõite oli küll vähem kui eelmisel aastal, aga see-eest pikemad. Nii et miile on ikka kogunenud üksjagu ja kõik, kes on huvi tundnud, on merele saanud.

Järgmise ettevõtmisena on plaanis Alal laevade talvekorda sättimine. Ja mõte oli ka üks jutuõhtu teha, kuna mitu seltsilist on Eestist väljapoole purjetama sattunud ja oleks huvitav kuulda-näha, kuidas mujal asjalood on. Aga see kõik juba novembris.

Sõru regatt

6. Sõru regatt sai teoks 17.septembril. Tegelikult korraldab seda regatti Sõru jahtklubi, aga kuna alati osaleb seal täitsa arvestatav osa seltsi inimesi, on asi igati kajastamist väärt. Algas kõik nagu ikka päev varem kohale sõiduga. Reede pealelõunaks oli Orjaku laevastikust valdav enamus juba Sõru poole teel. Ilm oli hääbuva torm Katja mõjul veel üsna vali ja sõit läks hooga. Mõne laevaga viidi läbi ka kiired merepõhja uuringud, aga õhtuks olid siiski kõik kenasti Sõrul kohal. Kõrts oli juba avatud, maitsvad söögid-joogid ootamas. Nii see läks, et järgmiseks päevaks sai üsna põhjalikult ette valmistatud. Tugevamad püsisid ärkvel isegi päikesetõusuni, et näha kas tuul ehk pöördub. Ei pöördunud, aga vähehaaval vaibus küll.

 

Laupäeval oli ilm igati sobiv. Kõrtsi ees käis korralik „orjaturg“, vabasid mehi kaubeldi kallutajateks lisaks, mõni löödi isegi teise laeva pealt üle. Kaptenite koosolekul otsustati, et varasema nn rahvaregati asemel, kus paremusjärjestus selgub finiši järjekorras, tehakse seekord arvestus LYS-i järgi, ehk tulemus korrutatakse läbi laeva tehnilisi näitajaid arvestava koefitsendiga.

Start anti alla tuult ja nii jäid helisignaalid enamusel paraku kuulmata. Siiski said kõik varem või hiljem stardiliinist üle. Rada oli üldjoontes kolmnurk – algus alla tuult, siis külgtuules ja lõpp vastu tuult. Tehnilisi äpardusi juhtus ka ja mõni alus oli sõidu lõpuks palju paremini remonditud kui alguses. Kogu võistlus kujunes üllatavalt tasavägiseks, paremusjärjestus oli kuni lõpuni üsna lahtine. Aga lõpuks siiski sai paika, kuidas kellelgi seekord läks – 1.koht Marie, 2.koht Väike Lonni ja 3.koht Pia. Edasi vastavalt tulemustele – Lotta, Wesilind, Linmar, Varblane-on-kotkas (ehk Soling), Careta, Merisiga, Kärbes ja Rasta Queen. Kokku 11 alust ja 45 inimest. Seega rohkem kui kunagi varem.

 

       

 

Peale väsitavat sportliku pingutust ootas kuum saun, taas maitsvad söögid-joogid ja hiljem ka muusikaline etteaste. Õhtu lõpuks oli ka selge, kes kõige rohkem tantsida sai ja kes järgmisena. Seekord ei näinud enam keegi vajadust ega tõttöelda ka endas jõudu hommikuni vahis olla.

Pühapäev tuli siiski, erakordselt ilus pealegi. Mitmelgi laeval tekkisid viperused mererohust ummistunud mootoriga. Sadama akvatoorium nägi välja tõepoolest nagu jaanipäeva laulus, kus rinnust saadik kiigub hein ja ei teagi, kust rada teha tohiks või saaks. Aga lõpuks merel, läks sõit heas tuules. Ja üsna järjest, väikeste vahedega, täitus pühapäeva pealelõunal Orjaku sadam taas laevadega.

 

Siinkohal veelkord tunnustus ja tänu perekond Lajadele väga ladusalt korraldatud ja hästi õnnestunud ettevõtmise eest!

Suvi jätkub

Blogi juttudesse on küll suur vahe sisse jäänud, aga tegelikult on merel käimist ikka olnud. Päris igast sõidust ei jõua ju kirjutada. Siiski mõned asjad ei kannata ka maha vaikida. Üheks selliseks kujunes sõit Triiki 5. augustil. Nimelt on sealse sadama aktiivsem rahvas eesotsas Mann-Jaana meeskonnaga võtnud kätte ja Triigi sadamakõrtsile uuesti elu sisse puhunud. Sedakorda oli kavas pidu elava lõõtsamuusika ja kõige selle juurde kuuluvaga, millest meid ka aegsasti teavitati. Ilm oli ilus ja läksimegi – Vesihiid, Marie ja Kimmo isa väike punane purjekas. Viimane tekitas palju hämmeldust ootamatute manöövritega loojuva päikese taustal ja eriti veel tagasi sõites, kui ta oma uue nime `Vesikas Täpiks` auga välja teenis.

Pidu oli muidugi mõnus, nagu arvata oligi. Sai lõõtsalugudele kaasa laulda ja mõned ka tantsida. Ja täieliku üllatusena olid taevas virmalised. Helerohelised ja hästi näha. Muidu peaksid need vist rohkem talvel paistma, aga ju siis on Triigi rahval kõrgemal tutvusi ja andis selle asja ka suvel ära korraldada. Igatahes jõudu-jaksu ja katsume ka edaspidi läbi astuda!

Samal nädalalõpul jõudsime suurema seltsiliste-seltskonnaga veel Kärdla kohvikute päeva külastada ja Suursadamas uue soomlaste kaljasega `Ihana` lähemalt tutvuda. Lisaks tegi Eero oma töölaeval põhjaliku ekskursiooni.

 

Järgmisel nädalavahetusel, täpsemalt 13. augustil, toimus Haapsalus 22. Valge Daami regatt. Asusime Mariega juba eelmisel hommikul koos purjetamise- ja Hiiumaa-huviliste suvitajatega Orjakust teele. Vahepeatus Heltermaal meeskonna vahetuseks ja õhtuks jõudsime Haapsallu.

Võistlussõit oli nagu eelmiselgi aastal päripäeva ümber Vormsi. Algas väga vaikse tuulega, tasapisi läks aga järjest valjemaks ja peale lõunat Vormsist põhja pool võttis päris tõsise tuule ja laine üles. Enne finišit käis kõige kõvem rebimine, tugevas vastutuules kitsas sissesõidu kanalis krüssates. Kokkuvõttes saime 3. koha Luisa ja Aurora järel. Õhtu jätkus nagu ikka meelelahutusprogrammiga linnas ja traditsioonilise fotosessiooniga Tšaikovski pingil.   

 

Muhu väina regatt

Nagu vist kõik juba teavad ja lehtedest lugenud on, läks meil Muhu väina regatil sel aastal päris hästi. Aga lühidalt siis kordaks üle, et kuidas ikka täpselt kõik oli. Algas regatt Pärnust, nagu viimastel aastatel tavaks. Edasi Roomassaare, Virtsu, Heltermaa, Tallinn. Lisaks pikkadele etappidele olid poolepäevased lühirajasõidud Roomassaares, Heltermaal ja Tallinnas. Kokku kestis regatt täpselt nädala ja tehti 7 võistlussõitu. Etappide tulemused Mariel sõitudele vastavalt 6, 3, 1, 3, 2, 4, 1 ja kokkuvõttes andis see meie grupis 1. koha!

 

 

 foto: Jassu Hertsmann

 

Meie grupis (LYS 2) oli üldse 15 osalejat, nii et konkurentsi ikka oli. Eriti muidugi 2. ja 3. koha saavutanud Marise ja La Folie`ga käis kõva rebimine. Kui enne viimast sõitu olime La Folie`st ühe punktiga maas, siis lõpuks võitsime neid ja ka Marist võrdselt 5 punktiga. Täitsa spordiks läks. Kuigi kohati tundus, et meie pingutused merel polnud suurt midagi võrreldes kaasaelajate närvikuluga seda arvutiekraanilt jälgides. Eriti siis, kui ühel sõidul meil träkker üles ütles ja asukoha ainult siis saatis, kui nupule pressida.

Tõe huvides olgu veel märgitud, et ega Marie päris üksi ei sõitnud. Kogu asi käis kapten Mardi juhtimisel, meeskonnas olid kõigil etappidel Tanel ja Kaspar, algusest Heltermaani oli Andrus ja sealt lõpuni Kimmo.

 

 

Marie ise oli muidugi ka tubli, kuigi kandis mõningaid kaotusi. Purjed on täitsa väsinud ja järgmiseks aastaks oleks küll uusi vaja. Ehk õnnestub selleks kusagilt vahendeid leida. Ja uued spinni brassid toob jõuluvana, kui keegi taipab talle õigel ajal kirjutada. Võiks siis juba plokke, karabiine, stoppereid, natuke reelingu trossi ja tagavaraks ühe vintsi vända ka tuua.

Kui paadimatk Veerel käis

Väike kokkuvõte selleaastasest paadimatkast (parem hilja kui alma, eksole). 1.juunil anti Orjakust start ning laevaninad pöörati Veere sadama poole. Ilmaga oli seekord jällegi vinks-vonks, päike paistis ja tuul puhus ning sõit oli üsna kiire ja korralik. Kokku pidi alustama sõitu kas Orjakust või siis mõnest teisest sadamast Veerele 34 alust, sest nii palju jõudis sinna neid kohale ning tähendati üles 141 osalejat.
Siis anti süüa ja ka kaptenite koosolek peeti ära. Räägiti tähtsatest ja väga tähtsatest asjadest ning siinkohal võib üle korrata, et 2012 paadimatk Hiiumaalt välja ei lähe. Seejärel algas meelelahutusprogramm, mis traditsiooniliselt koosnes tantsuõhtust, mille puhul musitseeris orkester pealkirjaga “Maasi Poisid”. Kui nendel kõik popimad ja vähem popimad lood olid juba rohkem kui 1x mängitud, siis astus üles improviseeritud kollektiiv. Kuna ma ise rohkem kuulasin kui nägin seda kollektiivi, siis kõrva järgi võis olla see trio koosseisus 2/3 Iiu Kala ja 1/3 Õmblejat.? Lõke põles ja meeleolu oli nüüd küll meeleolukas.

 

Hommikul hakkas jälle päike kütma kogu raha eest. Mõnel oli kiirem, mõnel aega küll. Igatahes lõpuks oli kai äär tühi ja läinud nad olidki.

Kõik olid rõõmsad ja pruuniks põlenud.
Jääme siis tuleva aastani!

Jaaninädalalõpp

Algas see pikk nädalalõpp neljapäeval Puulaevade peoga või õigemini juba veel varem ettevalmistustega. Vesika mast võeti maha ja tugevdati, ehk „aeti s-ile i sisse“ nagu üks kõrvalt vaataja asjatundlikult kommenteeris. Maha võtmine käis kopaga ja kestis koos kopa remontimisega pea pool päeva. Pealepanek aga käsitsi ja umbes viie minutiga.

 

Puulaevade pidu, seekord juba kuues, jäi ilma tõttu üsna kasinaks. Terve päev möllas selline torm, et õues polnud suurt midagi teha. Väljasõidud merele jäid ära, küll aga sai mitmes laevas sees vaatamas käia. Suurematest puulaevadest olid seekord kohal Kajsamoor ja lätlaste Libava ning Mathilda, mis muide on Sõrul Tiit Launi käe all valminud. Töötoad ja muud tegemised olid paadikuuri ja merekeskusse sisse seatud, nii et kes tahtis, leidis tegevust küll. Õhtul siis traditsiooniliselt tants elava muusikaga kahelt lavalt. Hoolimata korraldajate ettevaatusest läks jaanituli õhtu edenedes ikkagi põlema. Sadam jäi siiski alles ja järgmisel aastal saame siis jälle Puulaevapidu teha.

 

Järgmisel päeval oli ilm palju vaiksem ja lõuna paiku, kui peo asjad kraamitud ja peolised järje peal, hakkasime Koguva poole sõitma. Seal toimus küla jaanituli, tantsuks ja kaasa laulmiseks ansambel „Pärnu Poisid“. Jõukohasemates lauludes sai päris valjult osaleda ja mõned tegid lõkkesuitsu trotsides tantsu ka. Peo lõpuks nagu ikka vestlus sügavamatel teemadel ja filosoofilised arutelud inimhinge headusest ja kurjusest.

 

Laupäeva hommikul hargnesime – Careta sõitis edasi Kihnu suunas, Vesihiid Orissaarde Priidu sünnipäevale, Marie ja Wesilind korraks Orjakusse, et õhtuks samuti Orissaarde jõuda. Päeval hirmsas paduvihmas sai Priidu sünnipäevaks laevasõidu ja meie õhtuks sauna. Lisaks külastasime Kalda Kohvikut ja veendusime, et kõik toimib endises headuses. Mõned väsimatud jõudsid ka uue „Pritsumaja“ nimelise kohaga tutvuma. See olevat justkui puhvet, aga mitte päris. Baaridaam nagu oli aga baari polnud või midagi niisugust. Tuleb järgmine kord uuesti vaadata.
Pühapäeval oli koju sõiduks vastutuul nagu alati. Wesilind läks Orjakusse ja Vesihiid Sõrule, et Paadimatka stardiks edumaad saada. Järgmine väljasõit ongi juba 1. juulil Orjaku – Veere, Paadimatka 12. etapp.

Kevadsõit

Kevadsõidul käidud, tegelikult juba 4. juunil, aga eks kirjutamine võtab ka oma aja. Igatahes nii palju purjelaevu pole Triigi sadamas vist küll ammu olnud. Lisaks Vesihiiule ja Mariele veel Careta ja Sõrult Rasta Queen. Arkeia oli juba päev varem kohale läinud. Ja muidugi see, et seltsi laevastik on taas täies purjes. Vesihiiul on uus mast, istub nagu valatult, ainult natuke peenhäälestust veel vaja teha.

 

 

Ilm oli Triiki sõiduks hea ja nelja laevaga suutsime merel päris tiheda liikluse teha. Kuigi igaüks sõitis just nii kiiresti ja sellises suunas nagu tahtis, võitis Marie ikkagi kõiki kolm korda.
Triigis kohapeal selgus, et metsavahel on tegelikult palju rohkem sääski, kui merelt tulnud inimesed välja kannataks. Seetõttu tuli loobuda ametlikust lõkkeplatsist ja kasutada rannal tõenäoliselt vähem ametlikku, aga juba sisse töötatud lõkkeaset. Samas kõrval päikeseloojangut nautinud saksa pensionäridele see ilmselgelt meelt mööda polnud, aga eks neil oli ka juba ammu aeg oma haagissuvilasse pugeda. Meie see-eest lasime hea maitsta sütel fooliumis valminud tuulekalal, sibulal ja võiga kartulitel. Plaanitud lõkke ääres laulmisest pillimängu saatel sai paraku teoks ainult vokaalne osa, täpsemalt siis umbes kümme korda lauluga, kus „neegrinaistel on rinnad maani“. Kordamine on ju teatavasti see, mis kõik isegi teavad…

 

Järgmine hommikupoolik või õigemini pool päeva möödus aega parajaks tehes ja Triigi sadama elu jälgides. Üks Rootsist toodud väike purjekas läks esimest korda uue omaniku juhtimisel sõitma. Ja vette tõsteti Volli, mis paistis olevat täpselt samasugune nagu meil Orjakus Pille, ehk siis väike poolakas Conrad. Nii et midagi seal ikka toimub. Kui veel sadama puhvetile ka elu sisse saaks, oleks Triigi juba täitsa tip-top koht.
Edaspidistest plaanidest veel niipalju, et mõnda aega on nüüd täitsa vaba kava ja igaüks sõidab nagu tahab. Ja kui mitte enne, siis Sõrul Puulaevade peol näeme.

Hooaeg alanud

Hooaeg on alanud väikese hilinemisega, aga küll me selle suve jooksul tasa teeme. Igatahes on seltsi mõlemad purjelaevad vette saanud: Marie mõned nädalad tagasi, Vesihiid möödunud reedel. Esialgu küll tavapärasest pisut kasinama varustusega – Mariel poom ja Vesikal mast puudu. Aga need pisiasjad saavad ka lähemal ajal korda aetud. Ja merel on siiski juba käidud ka, nimelt Vesihiiul on uus vint, mis tuli kohe ära katsetada. Edaspidi saab siis lähemates sadamates, nagu Orissaare või nii, mõne tunniga käidud. Päris glissi ei lähe, aga ega palju puudu ka ei jää. Proovisõit sai tehtud möödunud laupäeval Tuulekala festivalil. Ilm eriti ei soosinud ja meresõitu jäi seetõttu oodatust vähemaks, aga kala ja pidu jagus küllaga. Jõudu korraldajatele ka edaspidiseks! Ja tuleva nädala lõpul siis kevadväljasõit Triiki.

Lõuna-Eesti ja ajaloolised puulaevad

Nagu plaanitud, jõudsime enne hooaja algust ja töid paadikuuris ära käia väljasõidul Lõuna-Eestis. Peamiseks eesmärgiks lodjasõit üleujutatud Emajõe luhal. Lisaks Lodjaseltsi ja Võrtsjärve-äärse Kaleseltsi tegemiste ning laevaehitustega tutvumine. Rahvast kogunes täpselt Raini bussitäis ja võtsime suuna esmalt Viljandi poole. Nimelt Viljandi järve ääres Sammulis talvitub ja suvel Viljandi järvel sõidab traditsiooniline kalepurjekas Liisu. Järv oli alles paksus jääs, aga Liisu juba värskelt tõrvatud ja hooajaks valmis. Nagu me hiljem kuulsime, peab järvel ja jõel sõitmiseks puulaevu üldse palju rohkem tõrvama, kuna magedas vees kipub puit kangesti ruttu mädanema.

 

 

Korra juba Viljandis olles käisime veel ka Pärimusmuusika Aidas, kus Liina oma kunagises töökohas ekskursantidele põhjaliku ringkäigu tegi. Lava tagune, võlvkeldrid ja muud kohad, kuhu tavaliselt külastajal asja pole. Lõunapausi pidasime Aida klaaskohvikus.
Viljandist edasi läks sõit Võrtsjärve äärde Valmasse. Seal ootas meid kohalikus külakeskuse majas tervelt pool Kaleseltsi liikmeskonnast, ehk Marko. Nimelt on tegusal ja mitmeid puulaevu ehitanud seltsil kaks liiget. Valmis ehitatud traditsioonilisi kalepurjekaid on neil samuti kaks – Paula ja Liisu. Lisaks terve hulk väiksemaid paate. Kalepurjeka nimi tuleb tegelikult sealsest kalapüügi viisist – imeliku lapiku kujuga mõrraga traalimisest. (Vt http://www.vortsjarv.ee/vortsjarv/kalepurjekas ) Tänapäeval on selline püügiviis kahjuks keelatud, mis on arvatavasti ka üks Võrtsjärve kiire kinnikasvamise põhjuseid. Nüüd purjetatakse iseendi ja turistide lõbuks.
Käisime läbi ka Valma sadamast, kus on täitsa arvestatav kalalaevastik, ja suundusime Kaleseltsi laevaehitustöökotta. Hetkel oli pooleli üks suurem sõudepaat, järgmiseks aga kavas uue, juba kolmanda kalepurjeka ehitus.

Nagu tavaliselt, võtavad kõik asjad rohkem aega kui plaanitud, ja oli tõesti aeg Tartusse suunduda. Lodjakoja juures, Emajõe vasakkaldal, oli vesi päris kõrge. Töökoda oli veel kuival, aga pidavat varsti ka vee alla jääma, nagu Lodjaseltsist meile vastu tulnud Priit rääkida teadis. Lodjakoja ümber oli veel mitmeid aluseid talvitumas. Teiste hulgas purjekas Äge, mille ehitusel Mareku käsi mängus olnud, ja viikingilaev Turm. Aga ka üks väike kerge paat, mis ühe õpitoa raames paari päevaga valmis olevat tehtud. Mõned paadid juba värskelt tõrvatud, mõned veel mitte.
Lodjakojas sees on veel eraldi sepikoda, tohutu haamrite kollektsiooniga. Suur paadiehituse ruum on tegelikult kergetel liimpuitkaartel telk, aga ahi sees ja aastaringi kasutatav. Hetkel oli töös üks väiksem purjekas, jahta tüüpi ja pidi Kabli kanti sõitma minema. Järgmiseks aga plaanis eriti suur kahemastiline lodi. Kuulsime juttu, nägime pilte lodjaehitusest ja Emajõel purjetamisest üldse. Traditsioonilistest töövõtetest ja mõningatest uuendustest. (vt http://www.lodi.ee )

 

 

Edasi läksime jõe vastaskaldale Lodjaseltsi kontorisse, mis asub mõnusas vanas Supilinna puumajas otse Emajõe ääres. Seal pakuti meile ka lahkelt öömaja. Lodjaseltsist oli kohal veel Liisa-Lota, kes koos Priiduga rääkis seltsi plaanidest ja tegemistest. Jutuks tuli ka uue Lodjakoja ehitus, mille tarvis korraldatud arhitektuurivõistluse töid näha sai. Paraku ei saanud projekt sel aastal rahastamise toetust ja üks väärt mõte peab veel mõnda aega teostamist ootama. Rõõmsamatest teemadest on Lodjaseltsil ees suve lõpul sõit Antwerpenisse ja Pariisi, kus lodja ja lodjalistega eesti kultuuri tutvustatakse.

Peale nii asjalikku ja inforohket päeva otsustasime aja maha võtta ja linna peale laiama minna. Õhtusöök itaalia restoranis La Dolce Vita, Genialistide klubis kontsert ansamblilt Ewert And the Two Dragons, õhtu lõpetuseks tavaline Tartu ehk Zavod. Vaatamata eelnevale olime hommikul varakult üleval ja väljasõiduks valmis. Nimelt on suurvee ajal luhasõidud nii populaarsed, et varem välja kuulutatud sõitudele enam kohti polnud ja nii otsustasid Priit ja Liisa-Lota meile hommikul eraldi sõidu teha. Algus Kärevere silla juurest.

 

 

Üleujutatud luhal käib navigeerimine peamiselt puude-põõsaste järgi. Kaart, gps ja kajalood on muidugi ka, aga kui osata vaadata, saab ka veepinna liikumise järgi aru, kus on sügavam koht ehk jõesäng ja kus madalam koht ehk üleujutatud heinamaa. Tegelikult on lodjal nii väike süvis, et saab üsna igal pool sõita, peaasi, et mitte otse puusse. Aga lubatud on sõitmine vaid jõesängi kohal, sest luha peal koevad kalad. Lodi on osav liikuma, ja keerab ringi peaaegu kohapeal. Soovijad said lodja tüüri hoida ja püüda arvata, millise põõsa suunas tuleb sõita. Kahjuks polnud lodjal masti ega purje peal. Seda mitmel põhjusel. Kõrge vee tõttu on sildade alt läbisõidul ruumi niigi napilt ja isegi alla lastud mast annab kõvasti kõrgust juurde. Lisaks see, et puri on linasest riidest ja kaalub mitusada kilo ning suure hulga lõbusõitjatest reisijatega oleks purjega tegelemine liiga keeruline. Kajut on lodjal hiigelsuur, paarkümmend inimest läheb vabalt sisse. Söögilauad, pingid, kinoekraan, magamislavats ja puuküttega pliit. Kuum kohv, võileivad ja taganevate pilvede alt välja ilmunud päike – suurepärane hommik veesõidukitega liiklemiseks.

 

 

Natuke saime kasulikku ka teha. Kuna lodja parimas randumiskohas (lodi saab siin tõesti maantee äärde parkida ja inimesed teetammilt otse laeva jalutada) on jõevool aeglane ja jää alles peal, otsustasime sadama omal jõul jääst vabastada. Pootshaagiga auk jäässe, raskus järele ja jämeda otsaga pardasse kinni. Peale mõningaid katseid ühte- ja teistpidi saime kogu jäälaama liikuma. Vedasime selle ülesvoolu eemale ja lasime lahti kohas, kus vool jää sadamakohast mööda kannaks. Vahepeal oli kaldale kogunenud järgmist väljasõitu ootav seltskond, kes meie võitlust jääga huvitatult jälgis. Meie võitsime, aga aeg sai otsa.
Tagasi Tartus, tegime veel väikese jalutuskäigu vanalinnas ja Toomemäel. Ja siis kojusõit, osad bussi ja praamiga, osad rongiga.

Tuhat tänu Kaleseltsile ja Lodjaseltsile!